/nginx/o/2018/01/25/7513391t1hd9f9.png)
/nginx/o/2016/03/19/5176727t1hd055.jpg)
Prantsusmaal on eelmise novembri jõhkratest Pariisi terrorirünnakutest saati toimunud tulised debatid selle üle, kas terrorismis süüdimõistetutelt peaks kodakondsuse ära võtma, kirjutab Prantsusmaa Riiginõukogu liige ja Pariisi Institut d'études politiques endine professor Raphaël Hadas-Lebel.
Kuigi sellisel käigul oleks märkimisväärne sümboolne väärtus, oleks selle praktiline mõju piiratud. Probleemi ümber keerlevad keevalised eriarvamused summutavad aga praegu ja tõenäoliselt ka edaspidi arutelusid palju tähtsamatel teemadel nagu kehv majandustõus ja kõrge töötuse määr.
Kodakondsuse probleem tõstatati esmakordselt vaid kolm päeva pärast rünnakuid, 16. novembril, kui president François Hollande kuulutas välja mitmed terroriohu vastu kasutusele võetavad meetmed, sealhulgas rünnakute ööl kehtima hakanud eriolukorra pikendamise kolmele kuule. Tol korral avaldas Hollande kavatsuse võtta Prantsuse kodakondsus kõigilt topeltkodakondsusega inimestelt (kaasa arvatud Prantsusmaal sündinutelt), kes on süüdi mõistetud «terrorismiaktiga riigi põhihuvide õõnestamise katses.» (Eelnevalt võisid sellise karistuse saada vaid kahe kodakondsusega inimesed, kes olid saanud Prantsuse kodakondsuse naturalisatsiooni või abielu teel.)
Varajased küsitlused viitasid sellele, et Hollande’i ettepanekul on palju toetajaid, kuid eelnõu leidis tugevat vastuseisu Hollande’i Sotsialistliku partei peamistes valimisringkondades, eriti intelligentsi ja inimõigusgruppide ning isegi parteilaste endi seas, mis pani Hollande’i poliitiliselt piinlikku olukorda.
Kas kriitikutel on õigus? Nende toetatuim argument, et eelnõu diskrimineerib topeltkondakondsusega inimesi ühepassiliste Prantsuse kodanike seas – pole eriti tugev, sest selline diskrimineerimine toimub Prantsusmaal juba niigi. Isegi kritiseerimise õigustamiseks näiteks toodud Teise maailmasõja ajal Prantsuse juutidelt kodakondsuse äravõtmine on petlik. Kui juudid kannatasid jubedat tagakiusamist vaid juutideks olemise pärast, siis Hollande’i ettepaneks karistaks vaid kindlat osa süüdimõistetud kurjategijatest.
Kodakondsuse tagasivõtmine on Prantsusmaal pika ajalooga. Esmakordselt võeti see kasutusele 1848. aasta seaduses, millega taheti karistada ikka veel orjakaubanduses osalevaid inimesi, kuid see seadus ei jõustunud kunagi. 1915. aastal jõustus teine seadus, mis võtaks Prantsusmaa-vastastes riigireetmistes või mässudes osalenud frankosakslastelt ja -austerlastelt. Seadust rakendati 500 juhtumis, kuid pärast sõda kadus see tarvituselt.
Järgnes kuritarvitamise periood. 1939. aastal Teise maailmasõja algusega taastati see karistus Prantsuse kodanike jaoks, kes esinesid teiste riikide kodanikena. 1944. aastaks oli Vichy valitsus võtnud kodakondsuse 15 000 inimeselt, sealhulgas 7000 juudilt, ning kodakondsuse omamise võimaluse välistanud umbes 110 000 juudile, kes elasid tollal Prantsusmaa alla kuulunud Alžeerias. (Alžeerlastele oli Prantsuse kodakondsus 1870. aastal garanteeritud.) 1945. aastal lisati Prantsuse tsiviilseadustikku võimalus võtta inimeselt ära tema Prantsuse kodakondsus.
Rahvusvahelisel tasandil on selline karistus aga tagasi lükatud. 1948. aastal vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni järgi on «kõigil õigus rahvuskuuluvusele» ning kedagi ei tohiks sellest «omavoliliselt ilma jätta.» Kümme aastat hiljem andis Prantsusmaa allkirja, kuid ei ratifitseerinud New Yorgi konventsiooni, mis selgesõnaliselt keelas inimeselt kodakondsuse äravõtmise – punkt, mille osas Prantsuse valitsus kõhkles. 1998. aastal sätestas Prantsusmaa oma tsiviilseadustikus, et kodakondsuse võib ära võtta vaid topeltkodakondsusega inimestelt, mis ühtsustas Prantsusmaa seadusandluse inimõiguste ülddeklaratsiooniga.
Selline muudatus on Hollande’i seaduseelnõu vastu palju veenvam argument: kuna meedet saaks rakendada vaid väheste inimeste peal, pole sellest hirmutamiseks piisavalt abi. Lühidalt öeldes on kogu seaduseelnõu võrdlemisi tähtsusetu.
Muidugi võib väita, et eelnõu vastu seista on vähe põhjust. Probleemiks oli, et Hollande’i valitsus tegi ettepaneku laienenud tagasivõtmiskriteeriumid ka põhiseadusesse lisada. See lüke, mida mõned õigusteadlased, sealhulgas endine Prantsuse justiitsminister Robert Badinter, pidasid ebavajalikuks, oli ette nähtud selleks, et ei Prantsuse põhiseadusnõukogu ega Euroopa jurisdiktsioon seda ümber saaks lükata. Kogu olukord on seetõttu Hollande’i jaoks palju keerulisemaks muutunud.
Põhiseaduses muudatuste tegemiseks on vaja kolme viiendikku Rahvusassamblee ja Senati ühisistungi häältest. See tähendab, et edu saavutamiseks on Hollande’il vaja nii oma erakonna kui ka opositsiooni tuge, mida tal on hädavaevu, sest mõlemad pooled on probleemi osas sügavalt eriarvamustel.
Sotsialistide poolel on tekkinud suured mõrad, mida näitab justiitsministri Christiane Taubira otsus ametist tagasi astuda, enne kui ta oli eelnõu osas seisukoha võtnud. Senatis võimutseva opositsiooni seas on mõned, sealhulgas endine president Nicolas Sarkozy, kes eelnõu toetavad, ning mõned, näiteks endine peaminister François Fillon, kellel on selles osas kahtlusi.
Hollande oleks võinud järgida hoopis vähem konfliktset rada ning tehniliselt on tal selleks veel võimalus. Kuid ta võttis seisukoha vaid kolm päeva pärast terrorirünnakuid, hetkel, mil ta tundis, et riik vajas oma juhilt konkreetset sammu – sellist, mis oleks märguandeks tema sihikindlusest terrorismi vastu võitlemisel ja kurjategijate karistamisel. Ta ei oodanud aga järgnevat segadust, mis kerkis juba poolteks jaotunud poliitilises keskkonnas.
Praegusel hetkel oleks Hollande’il peaaegu võimatu oma positsiooni muuta või seda leebemalt võtta ilma, et ta paistaks nõrgana. Oma hästi tuntud poliitilisest taibust hoolimata on Hollande langenud lõksu, millest ei tule keegi puhtalt välja.
Raphaël Hadas-Lebel on Prantsusmaa Conseil d’État (Riiginõukogu) osakonna auesimees ning Pariisi Institut d'études politiques endine professor.
Copyright: Project Syndicate, 2016.