Tarmo Pikner: omaviha ehk lugedes multikultist Ahto Lobjakat

Tarmo Pikner Foto: Erakogu

Arvamusportaali kolumnist Tarmo Pikner kirjutab vastulause kolmele Ahto Lobjaka artiklile, mis rääkisid pagulaskriisist ja moslemitest.

Nagu ERRi uudistoimetaja Rain Kooli hiljaaegu sõnas: ühtki diskussiooni eos ei tapeta. Selline reageering tuli peale seda, kui Ahto Lobjakas oli raadiosaates kuulutanud: kanep tuleb legaliseerida. Eeldades, et Rain Kooli kommentaar kehtib ka teiste ühiskonna valupunktide kohta, ootan juba pikisilmi diskussiooni teemal pagulaste legaliseerimine.

Ahto Lobjakas: võitlus Eesti hinge pärast (09.11.2015)

Diskussioon algas. Postimees pani palli väljaku keskjoonele, ühel pool Lobjakas, teisel lehelugejad. Ja nüüd, selle asemel, et pall lahti lüüa, haaras Ahto Lobjakas palli kaenlasse, kõndis sellega vastase karistusjoonele ja põrutas selle pommlöögiga väravasse. Kõik. Nii tapetigi diskussioon, mis polnud veel alanudki.

Võtan hetkeks mängu kohtuniku rolli ja näitan Lobjakale kollast kaarti. Et miks? Sellise mängustiili eest. Kõigepealt toob Lobjakas rida arve Eestis elavatest muulastest, mis päädib tulemusega, et Eesti hakkab aastas vastu võtma mõnisada pagulast (valitsuse numeroloogia näitab lähiajal 1500 + n pagulast). Asi selge. Edasi kirjutab Lobjakas: nende järglastest tulebki teha eestlased. Vaat nii – kuna eestlaste iive on negatiivne, hakkame välismaalastest eestlasi tegema! Märgin, et Ahto Lobjakat üritati teha venestunud nõukogude inimeseks kolmkümmend aastat, mind tükk maad rohkem. Minu küsimus: kas meist said nõukogude inimesed?

Kaldun sealjuures arvama, et omavihal võivad olla kaugemale ulatuvad tagajärjed kui võõra võõristusel.

Ja nüüd uus pommlöök Lobjakalt: «Pagulased ei muuda ka meie kultuuri, niivõrd kui selline asi üldse olemas on». Sic! Ja edasi: «Konverentsil Viljandis ei suutnud saalitäied korüfeesid sõnastada, mida see «kultuur» meil tähendab». Kaks null!

Kuid kultuuriinimesed tõusevad püsti ja näitavad Lobjakale punast kaarti. Miks? Esiteks, Eestimaa kultuurne inimene ei küsi, mis on eesti kultuur, kuna iseennast ei saa defineerida. Teiseks, igaühel on oma unikaalne rahvuskultuuriline toetuspunkt. Seni, kuni Lobjakas kultuuri otsib, võin laenata enda oma: tunnetan oma juuri poole miljardi aasta vanuse pankranniku mullas ja hindan vaimseid ning materiaalseid väärtusi, mida eestlased on siinsamas 11 000 aasta jooksul loonud.  

Lobjakalt järgnevad süüdistused poliitikute ja meedia aadressil, kellel on silmaklapid peas ja kuidagi ei nähta rassismi ja ksenofoobia lokkamist ning kividega loopimist Eesti riigis. Ja küll tahaks teha šokivangistusi, šokitrahve ja kehtestada eetrikeelde, «kui ei võeta endale pöördumatut vastutust mitmevärvilise Eesti eest».

Ma ei oska muud kosta, kui see kõlab väga anti-võõravihana ehk omavihana. Kaldun sealjuures arvama, et omavihal võivad olla kaugemale ulatuvad tagajärjed kui võõra võõristusel. Ehk, kui iseendast lugu ei pea, miks seda peaksid siis teised tegema.

Mul on kuri kahtlus, et Ahto Lobjakas unustas ise võtta silmaklapid peast peale 11 aastat Brüsselis viibimist. Halloo, elame Eestis! Siin elab töökas rahvas, tööhõive määr on üks Euroopa kõrgemaid, mis tähendab, et oma inimesed teevad ka teenindavat tööd (sageli on ise ettevõtjad ja omanikud), mitte ei ole selleks immigrante kohale meelitanud (nagu Brüsselis ja teistes suurlinnades). Selles kontekstis nimetatakse pagulastulva juba ressursiks, kes jalutab läbi Euroopa, otsides endile sobivaimaid riike (on isegi heroiseeritud orjanduslikku korda Ameerika edu näitel).   

Olen juba varem kirjutanud, et rassismisüüdistuste tuhinas tuleb vahet teha võõravihal ja võõrahirmul. Just viimasega on tegu, tingituna masendavatest uudistest, mis jõuavad meieni Pariisist, Kopehaagenist, Londonist, Madridist, Stockholmist, Malmöst ja nii edasi lõputult.

Kui meie inimestel olnuks võimalusi viibida pikemat aega Euroopa suurlinnades (nagu teiste seas Ahto Lobjakal), oleks harjumuslik suhtumine olukorda kindlasti rahulikum. Kogemuse teisenemist aga ei saa peale suruda, seda tuleb omandada. Uus kogemus, mida pakutakse omaks võtma, peab olema usutav ja usaldusväärne. Paraku pilt mujalt Euroopast sellist usku ei sisenda. Lisaks puudub meil ajalooline koloniaal-süütunne, mis nõuaks lunastamist, nagu see on paljude teiste riikide puhul (kõige enam Prantsusmaa ja Suurbritannia).

Tsiteerin edasi Ahto Lobjakat: «Moslemitena on nad töökad ja ühiskondliku korra armastajad, nad ei too usupingeid, kirikuid ei põleta moslemid kusagil Euroopas». Võib isegi õigus olla, et moslemid kirikuid ei põleta, kuid inimesi tapavad küll. Küsin: kas jaanuarikuus Pariisis Charlie Hebdo toimetuses tapetud 12 inimest ja kuu aega hiljem Kopenhaagenis Muhamedi nimel maha lastud 2 inimest ei olnud usupinged? Või kas Kopenhaageni mulla nõudmine seal koraani kehtestamiseks ei tekitanud neidsamu pingeid?

Sealjuures Taani pealinna kuritöö statistika näitab, et 84 protsenti neist panevad toime islamiusulised. Malmö ja Göteborgi plahvatuste ja tulistamiste toimepanijaid ei saa hinnata, kuna immigratsiooni musterriigi Rootsi kuninglik statistika ei luba teatud värvide nimetusi ja inimeste päritolu kasutada.

Nüüd, kahjuks, sõna otseses mõttes verivärskete Pariisi tapatalgute juurde.

Ahto Lobjakas: Pariis, Eesti* (16.11.2015)

Ahto Lobjakas: Euroopa islamiäärmuslased sarnanevad koolitulistajaile (14.11)

Ahto Lobjakas kirjeldab Pariisi terroriste kui väärastunud romantikuid ja võrdleb neid koolitulistajatega. Romantilisi teismelisi neiusid, kes on Süüriasse äärmuslaste juurde sattunud, pidavat motiveerima oluliselt vähem Allah ja palju enam Harry Potter. Sellist naiivromantilist juttu ei tohiks isegi mitte koolilastele rääkida. Juhin tähelepanu, et Bataclani kontserdimajas ei hüüdnud terroristid süütuid inimesi maha lastes mitte romantiliselt Harry Potterit, vaid fanaatiliselt Allahu akbar.

Lobjakas ütleb, et tuleks hoida selge joon äsja Pariisis toimunu, põgenikekriisi ja integratsiooniteemade vahel. Olen arvamusel, et just nimelt ei tule nende probleemide vahele jooni tõmmata.

Maailma kuulsaimal reporteril, CNNi ankrul Christiane Amanpouril õnnestus välja kaevata info, et vähemalt üks Pariisi terroristidest kasutas pagulasküüti (jäi mulje, et Euroopa poliitkorrektorid oleksid seda teavet vaka all hoidnud). Ja vähemalt üks neist kurjategijaist on Prantsusmaal mittejuurdunud immigrandi põlvkonnast. Mõned neist sõitsid kohale Euroopa pealinnast Brüsselist. Küsin: kuidas küll saaks neid teemasid lahus hoida?

Ei saa paigutada pagulasteemat eraldi poliitkorrektsesse sahtlisse ja ajada taga vaid terroristide jälgi. Globaliseerunud maailmas on kõik kõigega seotud, kogu probleemipundar tuleks algosadeks lahti võtta ja siis pulkhaaval ära lahendada. Nii jõuaksime samm-sammult tervikpildi parandamiseni.

Ja nüüd jõuame selleni, mis on sellel kõigel pistmist eestlaste n-ö võõravihaga ja ksenofoobiaga. Selles on Ahto Lobjakal õigus, et suurimaid terroritegusid pole Euroopas toime pannud mitte esimese, vaid teise või kolmanda põlve immigrandid. Siin see maetud koer ongi.

Immigrandid, kes on tulnud varem Euroopasse, kuid siin juurdumata, otsivad oma tegelikke juuri (mis on iseenesest täiesti inimlik) ning leiavad need enda varasemalt kodumaalt. Nagu teame, toimub neis maades islami radikaliseerumine ja nii sattutaksegi ekstremismi teele, mida kahjuks imporditakse oma koju tagasi, sinna, kust on peavari ja leib antud.

Lobjakas väidab Pariisi terroriste olevat Breiviku sarnased üksiküritajad. Samas on juba selgeks tehtud, et nad on olnud terroriks hästi ettevalmistatud ja kus mujal kui vastavates islami kogukondades, mitte üksikkorteris.

Eestlane oma talupojatarkuses näeb sellist protsessi praegu Euroopas toimuvat ja miks peaksime sama soovima oma lastelastele. Kui praeguste pagulaste järeltulijad hakkavad oma juuri otsima ja võivad neid leidmata suure tõenäosusega korduda siin samad mustrid, ohustades siinsete elanike juuri. Meil on õnneks võimalus Euroopa keskmes käivitunud protsesse näha veidi kaugemalt ja neid kõrvalt hinnata, et hoiduda vigadest, mis maksid ja maksavad kurjalt kätte. Meie kohus on õppida Prantsusmaa, Saksamaa, Rootsi, Suurbritannia jt immigratsioonipoliitika möödalaskmistest, et täita meie põhiseaduse preambulit.

Peale järjekordset terroriakti kõlama pandud hüüdlaused: «veel rohkem sõnavabadust, veel rohkem demokraatiat» on õiged, kuid need tuleb täita sisuga. Ei piisa sellest, kui Euroopa Komisjoni president Juncker räägib peale Pariisi sündmusi sama ümmargust juttu kui enne, vaid rõhutades, et nüüd läheme sama teed edasi veelgi rühikamalt. Kuhu?

Meie inimesi valdab võõrahirm, mis on inimlik ja evolutsiooniline nähtus, mitte ei lokka meil võõraviha ega rassism. Ja kui üksikuid selliseid hoiakuid esineb, siis on need erandid, mis kinnitavad reeglit – eestlane on külalislahke ja kaastundlik. Ja kui Ahto Lobjakas peab rohkem eurooplaseks igat Pariisi moslemit, k.a mõrvarit, kui Eesti poolharitlast, siis see on tema valik. Mina enda kõrvale selliseid eurooplasi ei vali.

Jah, kaitstes Euroopa väärtusi ei hoia me kõrvale sõjas kannatanute aitamisest, kuid see on järgmine teema, kuigi eelnevaga seotud.

Ceterum censeo ma ei ole ksenofoob, misantroop, rassist, multikulturist ega värvipime, vaid olen tavaline Eesti poolharitlane (kolm kõrgharidust) ja pakun end modelliks, kui läheb eestlaste tegemiseks.

P.S. Nagu hiljem selgus, oli Ahto Lobjakas suures omavihas löönud pallid hoopiski enda väravasse.

---

Tarmo Pikner on töötanud 18 aastat Saare maavalitsuses arendusjuhi ja välissuhete juhina ning samuti ELi programmisekretariaadis. Ta on endine Lümanda vallavanem ja kuulunud rahvusvaheliste organisatsioonide Eurohouse, B7 ja CPMRi juhatusse. Pikneri sulest on ilmunud raamat «Eesti orhideed».