Ahto Lobjakas: Pariis, Eesti*

Ahto Lobjakas. Foto: Peeter Langovits

Need, kes tahavad Pariisi järel samuti olla prantslased, palvetada koos Pariisiga, lobisedes solidaarsusest, peavad seda mõistma, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

«C'est une acte de guerre,» ütles Prantsusmaa president François Hollande reede öösel – «See on sõda». See, mida kuuldakse sõnas «sõda», otsustab kõik. Hollande mõtles sõda Prantsusmaa elulaadi vastu, milles kõik kodanikud on kui üks oma erinevustes, olgu need kultuurilised, rassilised või usulised.

Sama mõtleksid seda sõna kasutades kõik juhtivad Prantsuse poliitikud Nicolas Sarkozy ja (ilmselt) Marine Le Penini välja. Sõda «tsivilisatsioonide vahel» oleks sellest vaatepunktist loogiline võimatus. See tähendaks sõda omaenese kodanike, omaenese vaba eluviisi vastu. Ehk täpselt seda, mida tahab ISIS: lõhkuda Euroopa avatus, Euroopa päristsivilisatsioon. Need, kes tahavad Pariisi järel samuti olla prantslased, palvetada koos Pariisiga, lobisedes solidaarsusest, peavad seda mõistma. Muidu nad lihtsalt ei tea, mida prantslased leinavad.

Põlvenõksurefleks «me-ju-ütlesime-teile» on eriti ohtlik Euroopa servariigis, nagu Eesti. Nii ei austata ei prantslaslust ega pariislust. «Ärge palvetage meie eest, meil on usust kõrini,» kirjutas üks prantslane Twitteris, «mõelge Pariisist, laulge Pariisist, kirjutage Pariisist, magage üksteisega Pariisi nimel».

Ohtlikult lähedale tulid ähmase sõna «solidaarsus» labasele ärakasutamisele Eesti peaminister ja president, kelle avaldused rääkisid ühtsest kaitsepoliitikast (mure Venemaa pärast) ja luureinfo jagamisest (mida oleks meil öelda prantslastele Süüria kohta?). Vaid välisminister mainis korra peamist: terrorism ja pagulased on kaks täiesti erinevat teemat. Teisisõnu, Euroopa on ikka vennaarmu ja tsivilisatsioonide segunemise Euroopa. Euroopa, kus pisiriiklikud julgeolekumured lubaksid valitsustel keelata põgenikele inimõigusi, ei oleks enam Euroopa.

Eestis on tekkinud omamoodi marukommentaatorid, kelle ersats-kaastunne on segatud kahjurõõmuga ning kel pole öelda midagi väljaspool kuulamisväärset. Need inimesed valavad krokodillipisaraid Euroopa pärast, teadmata midagi ei Pariisist ega islamist. Euroopas pole elatud (või kui on, siis lõimumata), keeli päriselt ei räägita, aga tragöödia põhjused on kirkalt selged: ise tegite, lubades enda sekka musti, moslemeid jne. Islami koha peal laiutab haletsusväärne eelarvamussoo.

Kui midagi on vilets ja vaimupime, on see iseenesesse armunud kolklus. Iga Pariisi moslem on rohkem eurooplane – k.a mõrvarid – kui nahavärvile või seedimata kristlusele toetuv poolharitlane Eestis.

Prantsusmaad vaevab äärmusluse probleem, aga seda omaenese kodanike, sündinud prantslaste pinnal. Kui kaksiktornide 19 terroristist olid kõik «koduaraablased», siis islamiterrorism Lääne-Euroopas on kohalik nähtus. Sel on lähim kokkupuutepind Anders Breivikuga, külmanärvilise valimatu tapja võrdkujuga. Nagu Breivik, olid Pariisi mõrvarid, sealse organisatsiooni süda, ühiskonna heidikud, kes leidsid elu mõtte usus kui sõjaideoloogias.

Nagu Breivik ei ütle meile midagi kristluse kohta («templirüütel», nagu ta oli), ei ütle ISISe agendid Euroopas midagi islami kohta. Viimased on pärit samas alajaotusest, kuhu kuuluvad koolitulistajad. Samamoodi pole see, mis kihutab taga sadu Lääne-Euroopast Süüriasse ISISe pruutideks kippuvaid tüdrukuid, mitte Allah, vaid midagi, mis on lähemal hoopis «Harry Potterile» – üdini läänelik romantismiimpulss, ükskõik kui väärdunud.

Al-Qaeda, millest ISIS on välja kasvanud, võlgneb oma ideoloogia, struktuuri ja meetodid 19. sajandi õhtumaistele anarhistidele ja sotsialistidele. Vahendajaiks 1920. aastate Egiptuse Moslemi Vennaskonna loojad, kes õppisid seda kõike Euroopas. Äärmuslus, mis ohustab Lääne-Euroopat, on mitmekordselt Euroopa enda probleem. Põgenikud, kelle vastu avalik arvamus on olnud kiire pöörduma Poolast Eestini, ei puutu asjasse.

Nad põgenevad ISISe eest palveränduritena, elusse uskujatena. See, mida tahab ISIS, on täpselt see tsivilisatsioonide sõda, Euroopat lõhkuvat sõda, millest räägivad Eestigi krüpto-Breivikud, kes ise sellest vaimsest sugulusest teadlikudki pole

Üks, mis Ida-Euroopas on olnud kiire ununema, on terrorism kui argireaalsus läänes. IRA, ETA, RAF Saksamaal jpt on aastakümneid hoidnud vägivaldse surma võimalust igapäevaelus tavaliste eurooplaste pea kohal. IRAga rahu tegemine võttis 30 aastat. Midagi samalaadset ennustab ISISe puhul prantsuse analüütik François Heisbourg.

Väga kergesti unustatakse ka, et islamiterroristide ohvrite lõviosa leiab otsa lääne poolt destabiliseeritud islamimaades: Iraagis, Afganistanis, Pakistanis, üha enam ka Liibanonis. Prantsusmaa must minevik on Alžeerias, mille eraldumise kodusõda 1960. aastail maksis sadu tuhandeid inimelusid ja jättis ühiskonda sügavad haavad.

On selge, et Süüria sõda jääb katselavaks Euroopa äärmuslastele. Õhusõda, mida USA juhtimisel peetakse Iraagis ja Süürias (7500 õhulööki augustist 2014) ohvritest ei küsi ja taastoodab nii lääneliku vaenlase kuju. Poliitilist lahendust ei paista, vastupidi: lagunevad ka Iraak, Jeemen ja Liibüa. Vältimatult kasvab seetõttu Venemaa strateegiline tähtsus lääne jaoks. Mis seletab Eesti riigipea jt mure ühiskaitse pärast, aga ei ütle midagi selle kohta, mis on päriselt kaalul Pariisis ja Euroopas.

* Vabandus samanimelise Eesti küla tublide inimeste ees