Pagulaskriis pole Euroopa jaoks nii hirmus ja pöördumatu, nagu esimese ehmatusega paista võib. Eestis toob pagulasdebatt ilmsiks suutmatuse leppida tõsiasjaga, et juba praegusaja Eesti on multikultuurne, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.
Ahto Lobjakas: võitlus Eesti hinge pärast (1)
9. november 2015, 10:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pagulased ei puutu asjasse, nad on ettekääne – kalev, mille alla lükatakse hoopis suuremad murenemised meie rahvuslik-riiklikus psüühes. Küsimus on selles, kes me ise oleme, olla tahame ja olla saame. Nagu ei kunagi varem ajaloos käib praegu võitlus Eesti hinge pärast. See ei ole mingi tavaline köievedu, nagu me neid Euroopas palju näeme kohtades, kus põgenikud tekitavad kogukondlikke emotsioone. Meie võitlus (erinevalt Rootsi või Saksa omast) on võitlus millegi loomise nimel, mida ühiskond alles tulevikus saaks hingeks nimetada.
Peaks ju pimedalegi selge olema, et koha leidmine paarisajale pagulasele aastas pole Eesti jaoks mingi katsumus. Eelmisel aastal andis Eesti elamisloa enam kui 3300 väljastpoolt Euroopa Liitu saabujale. Need inimesed tulid siia õppima, perede juurde, tööle. Ligikaudu samapalju rändas inimesi sisse Euroopa Liidust. Tallinna ja Tartu Ülikoolis käib iga päev enam kui tuhat välistudengit ja -õppejõudu. Rääkimata sellest, et Eesti on välja andnud 170 000 Schengeni viisat. Kõik need inimesed on juba Eestis, nad tulevad ja lähevad oma tuhandetes. Nad on meie igapäevase elu foon. Nende inimeste jagatud tausta kohta on kõige lihtsam öelda: multikultuuriline.
Pagulased, kellega tihti ettekäändelikult kirgi köetakse, moodustavad nendest arvudest murdosa. ELi rändekriis võib näida kohutava, piibelliku tulvana, mida äärmuspoliitikud eriti Ida-Euroopas kirjeldavad rahvaste rändena. Saksamaal, Rootsis ja mujal nähakse inimesi, kellest neile, kes on kodust põgenenud sõja eest, tuleb anda varjupaika. Inimese kombel.
Nende arv on suur, aga mitte viimsepäevalik. Kaine statistika ütleb, et eelmisel aastal palus ELis varjupaika 625 920 inimest. Sel aastal jõuab see arv ligikaudu miljonini, kuid isegi ei kahekordistu. 2014 sai asüüli ca 25 protsenti palujaist. Sel aastal tõuseb see suhtarv ilmselt 50ni. Tegemist ei ole tingimata olukorraga, millega isegi Saksamaa oma üllas avatuses sooviks pikalt leppida. Aga keegi ei sea seal küsimuse alla hädas oleva inimese õigust pelgupaigale. On ka materiaalsemaid kalkulatsioone. Saksa majandus – nagu enamik Ida-Euroopa omi – vajab sisserändajaid, ideaalis enam kui pool miljonit aastas. Kuid sisserändel on poliitiline hind ja 2015 ületas see selgelt valuläve. Rootsi palus eelmisel nädalal abi oma põgenike koorma osaliseks ümberjaotamiseks. Saksamaa tahab karmistada pereliikmete ühinemist asüüli saanutega, kelle arv kasvaks niimoodi pikas perspektiivis ehk kaks-kolm korda. Kontrollimatu ränne läbi Balkani tekitab sealsetes riikides sõjaohu. Kõigil mainitud põhjustel hoolitseb EL, et aasta 2015 jääks erandlikuks. Tahetakse pidama saada piir Kreekas (ja Itaalias). Otsitakse koostööd Türgiga, kes süürlastele sel aastal ootamatult oma väravad avas.
Euroopa rändekriis laheneb (või pigem jääb visisema) tulemusega, et Eestisse hakkab igal aastal lisanduma mõnisada pagulast. Kümne aastaga ehk 5000 – 10 000 inimese vahel, koos peredega. Isegi 10 000 puhul teeks see ühe inimese 4,5 ruutkilomeetri kohta, kelle lõimimist rahastataks viisil, mis jätab kaugele häbisse 300 000 vene kogukonna liikme integreerimiseks tehtu. Nende järglastest tulebki teha eestlased. Uussisserändajad ei muuda meie rahvuslikku koostist. Nad ei muuda ka meie kultuuri, niivõrd kui selline asi üldse olemas on. Lõimununa oleks nad pigem annus hädavajalikku värsket verd. Süüria moslemid on mõõdukad ja tihti ülikooliharidusega. Moslemitena on nad töökad ja ühiskondliku korra armastajad, avalad ja viisakad suhtluses. Nad ei too usupingeid. Kirikuid ei põleta moslemid kusagil Euroopas. Probleeme võib tekkida suhetes juutidega, aga selle pärast pole ma näinud muretsemas ühtki Eesti poliitikut. Äärmuslased on kerkinud teisest ja kolmandast põlvkonnast, lõimunud noort seast, kes otsivad juuri – mitte juured neid. ISISe värbamispropaganda ei esinda elus pärimust, mis juurdub tõrjutud noortes.
Eestis on tavaks muretseda rikaste lääneriikide näiva lühinägelikkuse pärast. Selline mure on kohatud. Tegemist on pika vabadusetraditsiooniga, väga elava avaliku debatiharjumusega, avatud demokraatlike ühiskondadega. Nad teavad, mis teevad, saavad hakkama, kui vaja, muudavad valimistel kurssi.
Me nutame lääne pärast muretsedes krokodillipisaraid, mis peidavad meie enda õhtumaa-kauget argipäeva. Meie elu on ammu täis multikultuurilisi seaduslikke Euroopa-väliseid sisserändajaid, ELi kodanikke (kes samuti pole ammu kõik «valged»). Kõige hullem, me unustame, et meie oma Eesti kodakondsus on värvipime . Ometi oleme lubanud pagulasteemal nüüd muutuda kujuteldud hirmsast tulevikust naasvaks bumerangiks, mis seab ohtu meie praeguse seisu, tema vähemustest liikmed. Tunnid Eesti inimsusekoolis näivad olevat lõppenud ammu enne, kui siia jõuavad esimesed kvoodipagulased. Rassistlik ja ksenofoobne suhtumine inimesesse on avalikus ruumis muutumas normiks. Kui seda ka võimude poolt otseselt ei propageerita, luuakse talle tegevusetusega lubatavuse taust. Selliste prestiižsete institutsioonide nagu Kaitseliidu, kaitseväe ja kaitseministeeriumi ridades jäetakse palgale ja edutatakse ametnikke, kes on avalikult pisendanud muutaustaliste väärtust ja väärikust inimestena. Põgenike kujutamine banaani söövate ahvidena paneb osa poliitikuidki itsitama ja osatama. «Ei tunne ennast solvatuna,» kirjutas intsidendi kohta üks peavoolu-riigikogulane. ERR lubab otse-eetrisse poliitiku, kes avalikult muretseb valge rassi tuleviku pärast ja kordab siis sama motiivi vestluslauas noore tumedanahalise eestlasega. Tumedanahalisi liitlassõdureid rünnatakse, moslemiriietes naised ei tunne end turvaliselt ühissõidukites, Nigeeria tudengit loobitakse Tartus kividega. See on jäämäe tipp.
Sel kõigel pole mingit pistmist pagulastega. See on tänapäeva Eesti. Tänapäeva Eestis käivad poliitikud ja suur osa meediast ringi, silmaklapid peas, nagu ei teaks nad, mille libe serv on kaasinimesele tema inimlikkuse keelamine või selle osatamine, ükskõik kui naljakalt. Sama asja teine serv on genotsiid. Me ei pea selleks hakkama tapma, et kanda moraalset ja praktilist süüd. Õpetlik on holokaustikogemus Eestis: me ei pruukinud juute tappa ühiskonna ja riigina, aga me ei kaitsnud neid inimestena oma eluga – väheste eranditega, nagu Uku Masing, kes andsid juutidele oma eluga riskides varjupaika.
Selline süülaiskus tunneb end Eestis vaikselt taas kodus. Inimsus on tingimuslik, ta korrutatakse läbi meie eneste (näiva) heaolu, ajalooline õiglustunde, poliitilise ja avaliku ükskõiksusega. Ükski minister pole tagasi astunud. President ja valitud valitsusliikmed väljastavad põlvenõksurefleksist avaldusi selliste asjade lubamatusest. Justiitsminister Urmas Reinsalu keeldub allkirjastamast ELi raamdokumenti rassismi ja ksenofoobia kriminaliseerimiseks vihakõne ja -teona (tõsi, sellest on keeldunud varem ka Hanno Pevkur). ükski poliitik, ka mitte kõige liberaalsem, ei julge oma poliitilist karjääri avalikult siduda võitlusega rassismi vastu. Vastupidi, ühiskonnale jäetakse muljet, aktiivselt ja passiivselt, et «vihakõne» ongi amorfne nähtus, millega võitlemine võiks kuidagi ohustada meie praegusi vabadusi. Olgu, asendagem ta siis teise sõnaga: võõraviha. Kui võõraviha ei kriminaliseerita, kui võõranahaliste ründamist ei hakata karistama šokivangistusega, kui laiska olmerassismi ei hakata šokitrahvima, kui poliitikud peaministrist alates ei võta endale selget ja pöördumatut vastutust mitmevärvilise Eesti eest, siis ei pruugi meie vabadustel olla pikka põlve. Päris kindlasti pole me neid väärt.
Kõige traagilisem on, et pimedus, mis selles asjas Eesti rahva seas valitseb, ei ole kurjuse pimedus. Pigem on see teadmatuse ja ebakindluse hämarus. Isiklik kogemus (mh kaasatuna valitsuse esimesse omavalitsustele mõeldud teabepäevade seeriasse, mis leidis aset oktoobri-novembri vahetusel) ütleb mulle, et päästmatult pimedusega löödud inimesi on praegugi veel tühiväike vähemus. Inimlikkus pole kusagile kadunud, aga puudu on võimude juhijulgusest ja -vastutusest igal tasandil, alates praktilisest kommunikatsioonist kuni eetilis-moraalse valgustusliku sihiseadmiseni.
Ehk kõige ohtlikum populistlik müüt, millele on antud vaikiv eluõigus selles kontekstis, on müüt eesti kultuurist, mida teised kultuurid kuidagi ohustavad. See müüt, rohkem kui kõik muud, kütab vimma inimestes, kes lihtsalt ei tea. Ühel suurepärasel konverentsil Viljandis ei suutnud saalitäied korüfeesid sõnastada, mida see «kultuur» meil tähendab. Mulle tundub, et me läheneme sellele kõigele valest otsast. Küsigem niimoodi: kes meist tunneb praegu muret Inglismaa kirjanduse, kunsti, muusika tuleviku pärast – pool sajandit pärast seda, kui see maa avas oma uksed massilisele sisserändele? Mõistlikul määral sisse toodud mitmekesisus ei röövi meilt lauakombeid (nagu kartis Viljandis üks konservatiivne poliitik). Ta toob elujõudu. Kultuur ei ole keeldude süsteem. Keeldude süsteem on seadus, mille ees me kõik oleme värvitult võrdsed.