Birk Rohelend

FOTO: Sille Annuk

Eesti valitsev sektor meenutab oma viimase aja käitumise poolest kangesti puud: üks aasta möödas, üks ring täis, rohkemat justkui polekski vaja mõelda, kirjutab kirjanik Birk Rohelend.

Kui vaadata ühele arvule konkreetses eelarvereas, tekib küsimus: kuidas see number siin aitab meid edasi selles suunas, et me ka homme oleksime olemas – kui riik? Just selline õõnsavõitu number vaatab praegu paljude teiste kõrval vastu ka hariduse lahtrist.

Palgatõusu vajadus, mida suure kisa ja käraga igal aastal pallina siia-sinna pillutakse, jääb aasta-aastalt samasse suurusjärku numbriga, mis tähistab elukalliduse tõusu. Kätte võideldud protsent osutub ikka ja jälle mõttetuks, sest sisuliselt seistakse paigal: keegi ei ole rahul ja mitte midagi ei muutu. Lihtsameelselt võiks ju küsida, mis siis sellest on, kui meil ei ole järjepidevalt hariduse jaoks piisavalt raha. Samamoodi napib vajalikul hulgal vahendeid ka meditsiini, julgeoleku, sotsiaalsete garantiide ja paljude teiste valdkondade tarbeks.

Ometi osutub hariduse sektor teistsuguseks ühes olulises aspektis – tuleviku perspektiivis. Kui paljud teised sektorid tegelevad meie riigi riskide hajutamisega, on just haridus see, mis peaks hajutama tuleviku riskid. Haritud, aktiivsed ja võimekad inimesed on Eesti peamine ressurss, mille kaudu me ikka veel loodame kasvatada konkuretsivõimet, majandust ja seeläbi ka riiklikke sissetulekuid.

Skype, CrabCAD ja TransferWise näitavad teed, et selline asi on võimalik. Muidugi on selline asi võimalik ainult inimeste olemasolul, kellel on olemas vastavad oskused.

Aga kust need oskustega inimesed tulevad ja mida me selleks teeme, et nad olemas oleks, on järgmine väga hea küsimus. Praeguses praktikas vaatleb kehtiv haridus- ja valitsussüsteem ühe lapse kõiki hariduse etappe üksteisest eraldi. Lasteaedades käiksid justkui teised lapsed kui need, kes lähevad kooli, sest enne kooli on neil vaja läbida eelkool, mis võiks tegelikult toimuda väga hästi sellesama lasteaia raames.

Riiklikus üldhariduskoolis omakorda astutakse rahapuudusel suuri samme suunas, mis liidab klasse, välistab süvaõppe ega pea huviõpet kuigivõrd oluliseks lapsevanemate protestidest hoolimata. Seetõttu satub 18-aastane noor ka tulevatel aastatel ja senisest veel suurema tõenäosusega olukorda, kus ta peab valima endale ameti ja/või ülikooli eriala, kuid terve oma elu jooksul ei ole ta selle valiku mõistlikuks ja enesekohaseks langetamiseks riiklikult haridussüsteemilt vajalikku tuge ega abi saanud.

Vastupidi, annetepõhise ja sobivuskohase süsteemi loomise ja rakendamise asemel peavad riigi esindajad mõistlikuks laiutada aastast aastasse käsi ja kiruda kaasa, kui keegi sarjab vast lõpetanud kõrgharitud spetsialiste, kelle pealekasv on osal erialadel liiga suur. Samal ajal kui mõnel teisel erialal haigutab huvipuuduse tõttu sügav kuristik, mis põhjustab osas sektorites tööandjate igapäevaseid probleeme, viies omakorda saamata jääva riigituluni välja.

Ometi ei suuda valitsuse juhitud haridussüsteem ka praegu, 21. sajandil neid loogilisi samme omavahel seostada: alustades sellest, et täpselt needsamad lapsed, kes käivad praegu lasteaias, lõpetavad kunagi keskkooli, valivad endale ameti ja hakkavad ühel hetkel täitma riigikassat oma töö eest saadud tuludega, mille teenimise määr sõltub otseselt nende konkurentsivõimest.

Jääb mulje, et meie riiklik mõtteviis ei pea ikka veel oluliseks luua tulevastele kodanikele reaalset suunavat tuge läbi haridussüsteemi, millega nad on seotud nii palju aastaid oma elust.

Selle kõige taustal muutub pikaajalise ja jätkusuutliku strateegia puudumine eelarveridade taga suisa ilmselgeks. Kui me praegu usume, et just Eesti väikse, aga haritud ja/või tugevalt spetsialiseerunud töötajaskonna arvelt võiks tulla meie riigi uus (ja seni ka ainus usutav) arenguhüpe, on kummaline, et ikka veel ei märgata seost praeguste koolilaste ja homsete ettevõtjate-maksumaksjate vahel. Ometi räägime nendestsamadest inimestest.

Peale selle peab see vahva koolijüts, kes ehk juba unistab iseenese äriideest, poliitilises prismas kandma koos vanematega tagajärgi selle eest, kas ta jalad astuvad mööda vabakooli või munitsipaalkooli rada. Sealjuures peab isegi õiguskantsler vajalikuks rõhutada ebavõrdsuse vajalikkust laste kohtlemisel, sõltuvalt nende vanemate taustast.

Tundub väga sedamoodi, et kui see sõltuks lõpuni vaid riigi rahastusest, poleks vist ühelgi õpilasel praeguse eelarvepoliitika valguses mitte mingit õigust valida, mida ta tahab õppida, või otsustada, milliseid andeid ta arendab. Hariduskulu on võimalik kärpida ainult võimaluste ärakaotamise teel.

Pärast nii paljusid iseseisvusaastaid on kurb tõdeda, et valitsev sektor on jõudnud vahendite nappuse tõttu üksmeelele just nimelt hariduskommunismi vajalikkuses. Pöördumatult on kadumas kõik see, mis on terves muus maailmas edukuse alus: personaalne lähenemine, võimete tuvastamine ja võimaluste loomine iga üksiku lapse jaoks, lähtuvalt temast enesest. Ka kõige võimekam pedagoog ei saa individuaalselt arendada neljakümne viie minutiga neljakümmet erinevat last.

Vastus pealkirja küsimusele «Kes vastutab Eesti tuleviku eest?» joonistub poliitiliste otsuste taustal väga selgelt välja. Eesti riigi tuleviku eest vastutab iga murelik lapsevanem, kes püüab tagada oma lapsele võimetekohast ja sobivat haridust, et temast kasvaks konkurentsivõimeline inimene, kelle hakkamasaamisest täiskasvanueas sõltub otseselt meie riik. Meil ei ole muid reserve ega tagavarasid kui meie inimeste töö. Nii on see alati olnud.

Kahjuks näitab valitsuse tegevus selgelt seda, et niisuguseid lapsevanemaid pole Eestile vaja, sest ilma neid kaasamata viiakse haridusmaastikul peaaegu iga aasta läbi ootamatuid ja põhjendamatuid kannapöördeid.

Poliitilistest jõuvahekordadest sõltuvate otsuste tulemusena muutub iga lapse koolitamisprotsess aasta-aastalt aina ebaselgemaks, ebaefektiivsemaks, ebaisiklikumaks ning hea hariduse tagamine lapsevanemale aina kulukamaks. Valitsus aga õigustab seda kõike järjekordse aastaringiga puusöes: plussid ja miinused lukus, võib jälle kergemalt ohata, märkamata tagajärgi.

Artikkel ilmub Eesti Kultuuri Koja ja Postimehe koostöös, mille eesmärk on tutvustada 30.–31. oktoobril Viljandi Pärimusmuusika Keskuses toimuva konverentsi esinejaid ning nende ettekanded/paneeldiskussioone. Rohkem infot vastutuskonverentsi ja sellele registeerimise kohta leiab Eesti Kultuuri Koja lehelt http://www.kultuurikoda.eu