Urmas Paet

FOTO: Peeter Langovits

Viimastel nädalatel on mõningat elevust tekitanud ettepanek anda kirjanik Andrei Ivanovile eriliste teenete eest Eesti kodakondsus.

Andrei Ivanov on hea kirjanik ja saanud tunnustust nii Eestist kui Venemaalt kirjanduspreemiate näol. Esimese hooga ei tuleks selle pealegi, et 43-aastasel Eestis elaval noorel tunnustatud kirjamehel, kes ka Eestis ülikoolis käinud ja eesti keel suus, pole Eesti kodakondsust ega Eesti passi.

Ma ei tea asjaolusid, miks ta pole kõigi nende aastate jooksul Eesti kodakondsust võtnud. Ma ei näe selleks aga ühtegi silmatorkavat takistust.

Tõepoolest, valitsus võib eriliste teenete eest kodakondsust anda. Aastate jooksul on seda ka tehtud, iseasi, millised ja kui erilised on olnud teened. Ilmselt praegu enam nii mõndagi neist otsustest enam ei tehtaks.

Viimastel aastatel on kodakondsust eriliste teenete eest antud siiski järjest vähem. Viimati minu mäletamist mööda 2012. aastal tollal 93-aastasele folklorist Isidor Levinile, kes oma elu jooksul oli palju kannatanud, Eestist eemale paisatud, samas Eestit ka oma teadustöös südames hoidnud ning kui võimalus tekkis, siis kinkis Tartu Ülikoolile oma raamatukogu.

Mulle väga meeldiks, kui eriliste teenete eest antaks kodakondsust tõepoolest neile, kel on erilised teened ja kel on mingil põhjusel keeruline tavakorras kodakondsust võtta. Andrei Ivanovil kindlasti elamuslikke kirjanduslikke teeneid on.

Samas ei takista miski tal võtta Eesti kodakondsust ning olla samas selle sammuga tore eeskuju ka neile Eesti inimestele, kes kodakondsusetuse mõttes on temaga samas seisus. Paljud seni Eesti kodakondsuseta siin elavad inimesed vajavad väikest positiivset tõuget, et see samm astuda ja Eesti kodanikuks saada. Ja tuntud kirjamees Andrei Ivanov võiks oma isikliku eeskujuga selle hea tõuke andja olla.

Ma tegelikult väga loodan, et enam ei kehti need Andrei Ivanovi poolt paar aastat tagasi ka Eesti ajakirjanduses avaldatud laused, et teda rahuldab täiesti hall pass, sest see vastab ta hingeseisundile või see, et «50 aastale N Liidu koosseisus on järgnenud 20 aastat pseudodemokraatlikku kodanlikku vabariiki».

Ja kodakondsusest rääkides - oleks väga tore, kui Andrei Ivanov peaks Eestit nii tegelikuks kui sümboolseks kodumaaks. Veel aasta tagasi antud intervjuus märkis ta, et Eesti kirjanikuna end ei tunne ning Venemaa on ta sümboolne kodumaa. Loodan, et siin on tunded ja tasakaal nihkumas.

Seega ma väga loodan, et suurepärane kirjanik Andrel Ivanov võtab Eesti kodakondsuse nagu sajad tuhanded inimesed viimase 20 aasta jooksul enne teda ning selle sammuga innustab Ivanov ka teisi kõhklejaid võtma oma kodumaa ehk Eesti kodakondsuse ja isikutunnistuse.

Poolik on ka praeguste Euroopa julgeolekut ohustavate traagiliste arengute kontekstis aeg-ajalt tehtud ütlemised, et Eestis Ukrainaga samalaadseid muresid pole, sest lisaks meie NATO ja ELi liikmelisusele on Eesti inimestel ka parem majanduslik elatustase kui Venemaal. Ma olen nõus, et Eestit ja Ukrainat pole põhjust võrrelda, kuid peamine asjaolu jäi nimetamata. Peamine on see, et valdav osa Eestis elavatest inimestest tahab elada just Eestis ja mitte Vene Föderatsioonis, sest Eesti on kodumaa. See on kõige võimsam argument.

Siin Eestis on lähedased, vanemad, lapsed, kodu. Ja see kõik on väga inimlik ning kõik muu tuleb alles pärast seda.