Üks 2019. aasta riigikogu valimiste põhiteemasid on immigratsioon. Immigratsioon ja sellega seotud poliitilised otsused on oma olemuselt väge suure mõjuga, sest kujundavad riigi rahvastikku, elukeskkonda ja kultuuriruumi väga pika aja vältel ning neid ei ole võimalik tagasi pöörata. Seetõttu on tark antud küsimust käsitleda juba täna.
Immigratsioonil on rida positiivseid mõjusid ja tihti on see riigi jaoks möödapääsmatu. Eesti kontekstis on olulisim aspekt, et rahvastik kahaneb ja vananeb ning seeläbi väheneb ka töökäte arv. Säilitamaks majanduse konkurentsivõimet on lisaks tööstuse automatiseerimisele tarvis ka lisa töökäsi – töö tõttu sisserändajaid.
Eestis on eriti terav puudus IT-spetsialistidest ja näiteks ka BLRT grupi laevatehastes väljaõppinud keevitajatest. Lisaks on majanduse jaoks oluline meelitada Eestisse maailma oma ala tippe, keda alati ise koolitada ei ole võimalik, näiteks tippspetsialiste ja teadlasi.
Teine teema on poliitilised pagulased ehk põgenikud ja Euroopa kristlikest põhiväärtustest tulenev vajadus oma kodus tagakiusatuid aidata.
Iseäranis eestlastena – ilmselt enamik meist teab mõnda 1944. aastal nn suure põgenemise käigus Nõukogude okupatsiooni eest Rootsi, Ameerikasse, Kanadasse, Austraaliasse või muusse vaba maailma riiki jõudnud eestlast või nende järeltulijat. Või on lugenud August Gailiti romaani «Üle rahutu vee», kuulanud mõnda sõjajärgset Tubina teost kus põgenemine ilmekalt läbi kõlab.
Nõukogude okupatsiooni eest läks pakku 80 000 inimest. Eestlased võeti vabas maailmas hästi vastu. Rootsi jõudnutel, kes paljud tulid üle mere väikestel paatidel, ootas ees soe toit ja majutu rahvamajades ja kirikutes. Eestlased integreerusid Rootsi ühiskonda hästi. Näiteks sai ühest 1944. aastal põgenenust maineka Chalmersi tehnikaülikooli rektor ja ühest põgenike järeltulijast pikaaegne Malmö linnapea.
Kuid paraku räägime me täna immigratsioonist hoopis teises valguses. Täna immigratsiooniteemal arutledes ei saa üle ega ümber Charlie Hebdo toimetuse ründamisest, milles hukkus 12 inimest. Mida rünnati? Satiiri ja väljendusvabadust. Ja ma ei jaga siin nende seisukohta, kes ütlevad, et satiirileht ise provotseeris – satiir ja karikatuurid on olnud osa Euroopa kultuurist, nagu ka Eesti kultuurist. Vahetevahel ka rahvuslikult tundlikul pinnal.
Eduard Bornhöhe ei valinud «Kuulsuse narrides» Vesipruuli eesnimeks ilmselt mitte juhuslikult Salomon. Euroopa väärtuste hulka käib naljast aru saamine. Huumori, kui pingete mahavõtja, ja läbi satiiri saab öelda seda, mida muidu ei saa. Ja nii ei pane ilmselt ka ükski juut «Kuulsuse narre» Bornhöhele pahaks. Kas on toimunud muutus ja äkki ärritavad kedagi ka näiteks A-Rühma räpparite loo «Baar Balti jaamas» sõnad?
Vasakliberaalsete vaadetega kolumnist Ahto Lobjakas argumenteeris hiljuti, et ekstremism ja terrorism ei ole Euroopas kaugeltki mitte uudsed nähtused: sõjajärgsed punased brigaadid Itaalias, punaarmee fraktsioon Saksamaal, IRA Põhja-Iirimaal, baski separatistlikud terroristid Hispaanias. Aga siin on üks erinevus. Kristliku Euroopa põhiväärtus on, et inimelu on inimese enda jaoks püha – ja ka inimesed, kes võtavad kõige suuremaid riske kardavad oma elu pärast.
Ajaloost meenub, et Teise maailmasõja ajal Hitleri kõrvaldamise plaanid langesid ära just seetõttu, et plaan oleks tähendanud selle täideviijale kindlat surma. Küll aga korraldati näiteks täideviijate kindla surmaminekuga atentaat Egiptuse presidendile Anwar Sadatile. Sisuliselt puudub džihaadivõitleja talitsemiseks heidutus, sest kristliku Euroopa kõige karmim heidutuspõhimõte, millele pahade kavatsustega inimeste ohjamine tugines, ei kehti enam. Mõlemad näited kinnitavad tegelikult üht – valla on pääsenud väärtuste konflikt.
Ja olgu ära õiendatud, et rääkides immigratsioonist ei tohi me mitte mingil juhul tõmmata võrdlusmärki immigrantide ja džihaadivõitlejate ning moslemite ja džihaadivõitlejate vahele. Sest nagu eelpool öeldud, ekstremismi ja terrorismi on Euroopas esinenud ka varem. Väärtuste erinevused on aga see, millest tahan rääkida.
Tallinn ja Beirut on märkimisväärselt erinevad paigad. Erinevus ei seisne mitte ainult kliimas ja arhitektuuris vaid peaasjalikult inimeste väga pika aja jooksul välja kujunenud harjumustes, kultuuris, veendumustes ja arusaamades – väärtustes. Tänaseks on Euroopa otsustajatel selge, et liberaalse «kõigile avatud uste immigratsioonipoliitika» paljud eeldused on osutunud illusioonideks, mida ei ole võimalik täita.
On illusioon, et Euroopast väga erinevast kultuurilisest ruumist pärit perekond, kus näiteks arusaam tööst, mehe-naise vahelised suhted ja naise roll ühiskonnas on korraldatud hoopis teisiti kui Euroopas, võtaks üle siinsed väärtused. Ja miks peakski bangladeshlane või somaallane oma väärtustest loobuma – ei ole meie asi seda talle ette kirjutada või veel vähem peale suruda. Igal inimesel on õigus jääda iseendaks, säilitada need väärtused, mida ta ise õigeks peab.
Siin purunebki liberaalse immigratsioonipoliitika ebaõnnestumise paradoks, mille tulemusi me täna üle Euroopa näeme. Olulisel määral erinevate väärtuste tõttu ei tunne suur osa sisserännanutest ennast ühiskonnas koduselt. Erineva arusaama tõttu tööst ei saa nad majanduslikult hakkama ja on koormaks riigi sotsiaalsüsteemile. Üksikutel juhtudel viib see ekstremiseerumiseni. Nagu hästi teame, siis ka kõige võimekamad ja jõukamad riigid ei ole seda probleemi suutnud lahendada.
Seda ilmestab ühiskonna polariseerumine, mille lakmuspaber on poliitiliste äärmuslaste populaarsuse kasv. Toon näite Rootsist, kus paarikümne aasta jooksul on viljeletud avatud uste immigratsioonipoliitikat, mille Lobjakas võttis kokku fraasiga «igast sisserändajast sõltumatult tema taustast võib saada rootslane». Sügisestel valimistel hääletas iga viies Moderaatide partei valija paremäärmusliku partei Rootsi Demokraadid (SD) poolt. Sotsialistide toetus seejuures samuti ei tõusnud, vaid jäi nelja aasta tagusega samale tasemele. Arvestades, et moderaatide valijad on traditsiooniliselt väikeettevõtjad, valgekraedest töötajad ja riigiametnikud – see tähendab, et ühiskonna aktiivsem osa, on nende poolt Rootsi ühiskonnas natsiparteina käsitletava Rootsi demokraatide valimine äärmiselt hoiatav signaal. Rootsi valmistulemus viitab ühiskonna polariseerumisele ja liberaalse immigratsioonipoliitika läbikukkumisele.
Sarnaseid ilminguid võib näha ka Taanis, kus Taani Rahvapartei on kogumas populaarsust ja Prantsusmaa Marine Le Pen’i kõrge toetus ja nii edasi. Euroopa liberaalse immigratsioonipoliitika eeldused on osutunud illusioonideks ja poliitika läbikukkunud.
Eestis on täna veel need otsused tegemata, kuigi käib pinna kompimine nii liberaalse immigratsioonipoliitika eestkõnelejate kui ka EKRE jt immigratsioonivastaste poolt. Immigratsioon on mitmes mõttes riigile vajalik, kuid Eesti on väike ühiskond ja igasugune polariseerumine mõjub eriti valusalt. Eesti immigratsioonipoliitika peaks olema illusioonideta immigratsioonipoliitika. See tähendab, et mitte sulgema oma uksi sisserändajatele, kuid seejuures vältima Euroopas tehtud vigu.
Esiteks, tuleb loobuda «inimeste ümberkasvatamise» ehk assimilatsiooni illusioonist. Ja minu arvates ei olegi meil selleks moraalset õigust. Küll aga on meil õigus otsustada, kellele meie riik annab alalise elamisloa või mitte. Seetõttu peaks me julgema immigratsioonipoliitika kujundamisel tunnistada, et mõned kultuurilised taustad klapivad omavahel paremini kokku ja mõned mitte nii hästi ning sellest poliitika planeerimisel lähtuma.
Teiseks, tööjõu immigratsioonipoliitika puhul tuleks lihtsustada Eestisse tööle tulekut meiega kultuuriliselt klappivatest riikidest. Minu hinnangul on selliseks riigiks Ukraina, kellega tuleks sõlmida külalistööjõu leping, nagu Luksemburg on sõlminud Portugaliga. See lihtsustab EL välise tööjõu hankimist ja selle võrra vähendab survet Eestisse meist kultuuriliselt taustalt oluliselt erinevatest riikidest tööjõu toomisel.
Ka tööjõu immigratsioon on osa immigratsioonipoliitikast, mis võib viia negatiivsete tagajärgedeni. Näiteks kui Eesti annab elamisloa Bangladeshist pärit C++ programmeerijale, siis ta toob meie riigi majandusele kasu, aga samas on tal juba inimõigustest tulenev õigus rajada siia oma kodu, samuti aga tuua madala elatustasemega Bangladeshist siia järgi oma pere ja vanemad. Bangladeshis on pered üldjuhul suured, ITd õppinu võib aga olla ainuke Euroopas majanduslikult hakkama saamiseks vajalikku haridust ja oskusi omav inimene. See tähendab, et riiki satub ikkagi hulk inimesi, kes ei suuda ühiskonda integreeruda, jäävad majanduslikult sotsiaalabi kanda ja käivitunud immigratsioon muutub ühiskonnale koormaks.
Meiega kultuuriliselt sarnastest riikidest tööjõu sisserände lihtsustamine aga automaatselt leevendab survet selliste probleemide tekkeks. Illusioonideta immigratsioonipoliitika väldib lõksu, kuhu suur osa Euroopa riike on langenud.