Sõja jalus: 11-aastane ­Jamie (Christian Bale) filmis «Päikese ­impeerium».

FOTO: Kaader filmist

Briti ajalehe The Guardian hinnangul on see parim II maailmasõjast kirjutatud romaan. Teos põhineb autori kogemustel teises Hiina-Jaapani sõjas ajavahemikul 1941–1945, kui ta oli 11–14-aastane. 1987. aastal kirjutas Tom Stoppard romaani põhjal filmistsenaariumi, mille režissöör Steven Spielberg teha võttis. Film kandideeris ka kuuele Oscarile.

Tõeliselt filmilikuna mõjuv «Päikese impeerium» on ühest küljest naturalistlikkuseni sünge psühholoogiline draama, kus inimlikkus pannakse proovile raskuste üle vindi keeramiseni, ent teisalt on see ood elujanule ja leidlikkusele, mille abil kitsikusega kohaneda ja toime tulla.

Satume raamatut avades eksootilisse Shanghaisse, kuhu 19. sajandil elama asunud britid on saja aasta vältel loonud euroopaliku vabakaubanduse oaasi, säilitades päritolule omased kombed, viites aega maskiballidel ja basseini ääres ning tundes vaid mõõdukat muret erutatud hiinlaste ja mornide jaapanlaste omavahelise konflikti pärast.

Vanemate turvalisest embusest loendab 11-aastane Jamie Shanghai kohalt üle vuhisevaid Jaapani lennukeid ning jälgib Shanghai äärelinna vaeste saginat. Järgnevad sündmused panevad lapse vapruse aga viimseni proovile. Tõeline sõda tähendab kompartei sõdurite teibasse aetud veriseid päid jõekaldal, tapetud talumeeste matmata luid, mis kevaditi riisipõldudele kerkisid, tarandikes koolerasse surevaid hiina põgenikke… Poiss mõistab, et tõelises sõjas pole vastaseid.

Pearl Harbori ründamise järel tekkinud segaduses kaotab laps oma vanemad silmist ning järgmiste nädalate seiklused ja üleelamised viivad ta Hungjao koonduslaagrisse, kus ta on sunnitud veetma järgmised kolm aastat. Üks maguskartul ning kärsakatest ja rotipabulaist kihav keedunisu, mille päevanorm kahaneb kiiremini, kui sureb laagrielanikke, sunnib noormeest lisapalade eest teeneid osutama, aga ka surnute tagant varastama.

Väärikuse ammugi kaotanud läänlased vaaguvad düsenteeria- ja malaariahoogude käes hinge, ilmutades tahtmist täiskustud õlgmatilt tõusta vaid toidukorra ajaks. Alanduste, hüljatuse ja haiguste kiuste säilitab Jim sellist tüüpi vapruse, mis käib kaasas vääramatu elutahte ja plaaniga näha oma vanemaid ning hakata sama vapraks lenduriks kui jaapanlased.

Poiss hakkab ajapikku väga hästi eristama rahvustele omaseid jooni. Inimene, kellelt on rebitud seisuse kaitsev fassaad, reageerib kriisiolukorrale siiski sättumuslikult. Kas britid hoolivad lastest? Kas hollandlane vingub hädas? Kas ameeriklane minetab kunagi oma lõõpiva optimismi? Kas ja kellele ulatab inimene abikäe, kui on lõppenud viimane näljapajukki?

Ikka ja jälle tekib lugedes tunne, et süütu lapsepilk vahendab meile kaadreid valitsevast düstoopiast nagu erapooletu filmikaamera, registreerides küll viletsuse, ent laskumata enesehaletsusse. Osavõtmatu detailitäpsusega vaatleb laps tema ümber kõikjal roiskuvat inimliha ning inimloomuse transformeerumist nälja pinge all.

Kui Hungjao pommitamise järel 1945. aastal vangid linnalähedasele jalgpallistaadionile kamandatakse, lummab last korraga taevast kattev valgus, mis on eredam kui päike. Tõusva päikese maad valgustab Nagasakile heidetud tuumapomm justkui jumala fotoaparaadi välk.

Jumala pilgu ees on kõik alasti, pagenud jaapanlastest maha jäänud poiss on taas üksik, näljast hinge vaakuv ja haige laps, kellel pole kellelegi alistuda ega kuhugi edasi liikuda. Tema ainsaks koduks on saanud räpane Hungjao koonduslaager, kuhu tagasi pöördudes vaatab ta tõtt võimalusega saada luudeks stardiraja pinnases, millelt enam vapraid kamikaze’sid ei stardi.

Viirastusena langevad Jamie ümber Ameerika abisaadetised langevarjude luksusliku siidi kuhjadesse ning taas loidab lootus elule. Rasvane konserv, piimapulber ja šokolaad turgutavad poissi ehk vähemgi kui uued läikivad ajakirjanumbrid, milles mõnedki uued ja keerulised sõnad, millega oma tulevikku kindlustada.

Sõja ajal on ta küsitavat abi saanud oportunistist ameeriklaselt Basielt, kes on Jamie elu ja surma üle otsustanud keeruliste sõnade järgi, mida poiss on suutnud kuuldavale tuua. Basiele uute ja keeruliste sõnade leidmise abil loodab laps kindlustada tulevikku kolmandas maailmasõjas, mis tema arvates kindlasti algab. Tulevikku koonduslaagri turvalises barakkide hierarhias, kus uusi liitlasi värvata. Jäänud olid vaid elutahe ja eesmärk, mille nimel järgmistegi katsumuste kiuste vastu pidada.

«Päikese impeeriumi» lugedes saame heita pilgu eksootilisse ja kaugesse maailma, kus sõnal on suur jõud, ning sama kehtib selle suurepärase tõlke sõnavara kohta. Olavi Teppan kostitab lugejat huvitavate sõnadega: «mõlama» annab selgema pildi kui «sõudma», «tungil» väljendab täpsemalt kui «pungil». Allakirjutanu sagedaseks abimeheks teksti dešifreerimisel oli «Eesti keele seletav sõnaraamat», milleta jäänuks mõnedki sõjaterminid ja Aasiale iseloomuliku kirjeldamiseks vajalikud väljendid arusaamatuks.

Olen tänulik, et tõlkija ei läinud äraseletamise teed, vaid võttis lugejale uusi sõnu õpetada, sest jumal teab, millal huvitavad ja keerulised sõnad sulle viimases hädas lisakartuli võivad teenida.


Raamat

J. G. Ballard

«Päikese impeerium»

Tõlkija Olavi Teppan

Sarjast «Ajavaim»

Koolibri 2014

322 lk