FOTO: Postimees.ee

Heljo Pikhof kirjutab, et riik karistab lapsevanemaks saamise eest sellega, et lapsega kodus oldud aastad ei lähe täie pensionistaaži aastatena arvesse. Niikaua kuni emaks-isaks olemine on karistatav, ei maksta iibe tõstmisest rääkidagi.

Üksteise võidu on viimasel ajal välja hõigatud kõiksugu meetmeid, kuidas tõsta eesti rahva iivet. See, et sünnib vähe lapsi, on tõesti tõsine probleem. Ometi teab igaüks, kes rahvastikuprotsessidega põgusaltki tuttav, et ükski, olgu kui tahes suur sünnitoetus ei pane naisi sünnitama.

Ja piisab lihtsalt emaks olemisest, et teada: lapsi ei sünnitata ühiskonnale. Küll aga saab riik laste kasvatamisele oma õla alla panna. Juhul muidugi, kui ta ka tegelikult tunneb muret rahvusriigina püsima jäämise pärast. Esiotsa ehk sellelgi moel, et vähendab lapsevanemate karistust.

Lullilöömise aastad

Seda, et kuni vanemahüvitise perioodi lõpuni on riigi abi lapse kasvatamisel tunda, on siingi leheveergudel heal meelel tõdetud. Inimlapse kolme esimese eluaasta kohta arvab isegi meie «edu»-meelne ühiskond, et emb-kumb vanematest võiks lapsega kodus olla.

See võimalus oli olemas ka vanal-pahal Vene ajal, nimelt enne 1999. aasta pensionireformi, kui hakati arvutama isikustatud sotsiaalmaksu, ja on olemas nüüdki. Ainult selle vahega, et enne 1999. aastat läksid lapsega kodus oldud aasta kirja täie pensionistaažiaasta eest. Praegu aga paistab vanaduspensioni seisukohalt nii, nagu oleks aasta lulli löönud.

Nimelt sõltub pensionikindlustuse osak ka aastakoefitsiendist. Ja aastakoefitsiendi «üks» saab kirja inimene, kes on teeninud keskmist palka, millelt on makstud ka täit sotsiaalmaksu.

Riik maksab lapsega kodus oleva vanema eest, hoolimata sellest, kui suur on vanemahüvitis või lapsehooldustasu, sotsiaalmaksu 1400 krooni pealt kuus. Ja see teeb aastakoefitsiendiks umbkaudu 0,1. Mullu näiteks oli see arvestuslik kuumäär koguni 700 krooni.

Niisiis, kui vanem on lapsega kolm aastat kodus, käed-jalad tööd täis, annab endast parima, et arendada last just õrnas eas, kui to vanema hoolitsust kõige rohkem vajab, suhtub riik sellesse nii, nagu oleks inimene kogu selle aja vältel pelgalt tööd narrinud.

Teeme nüüd asja puust ette ja värvime punaseks ka. Võtame näiteks viie lapse ema, veelahkmeks ikka aasta 1999.

Kui lapsed sündisid kolmeaastaste vahedega, võis ema kodus olla ühtejärge 15 aastat ja kõik need 15 aastat läksid varem kirja ka pensioniõigusliku staažina. Lisaks andis iga lapse kasvatamine veel kaks staažiaastat juurde. Liites 15 ja 10, saame kokku 25 aastat staaži. Praegu on aga riik võrdsustanud sellesama lapsekasvatustöö heal juhul paari «päristöö» aastaga.

Viie lapse ema võis jääda teistest viis aastat varem vanaduspuhkusele, pensionist ei kaotanud ta midagi. Sama võiksid seaduse järgi muidugi ka praegused sünnitajad, kuid neid ootaksid ees pelgalt sandikopikad.

Vanematöö on päristöö

Nii et selle asemel, et teha suuga suuri linnu, võiksime käega teha kärbsepesagi ehk arvestada emale või isale kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni pensioniaasta koefitsiendiks mitte nulli, vaid ühe, makstes sotsiaalmaksu sedasi, nagu oleks ta teeninud keskmist palka. Ja olgu siis lapsevanema enda asi, kas ta on päevad läbi lapsega kodus või käib tööl või on osa aega kodus ja osa aega tööl.

See väärtustaks vanematööd ega oleks isegi mitte Harju keskmine, sest Harjus annavad teadagi tooni pealinna prisked palgad.

Vanemakaristuse määr saab veel selgemaks, kui võrrelda mitut last kasvatavat ja lasteta inimesi.

Arvutuste kohaselt läheb ühe lapse täisealiseks kasvatamine maksma 600 000 krooni. Lasteta inimene saab selle raha kulutada enda peale: reisida, käia kontserdil ja teatris, poodelda. Jääb üle sellekski, et investeerida kolmandasse pensionisambasse, nõnda, et saaks ka eakana reisida, käia kontserdil ja teatris ning poodelda.

Annab jumal lapse, annab ka leiva, ütleb eesti vanasõna. Seda küll, aga mis hinnaga? Lapsevanem koorib endalt seitse nahka, et lapsele midagi selga saaks. Ennast laste ja töö vahel jagades ei jää aega otsida parema palgaga töökohta. Aga suurema palga pealt koguneb ka suurem pension. Seega ajab ta tööeas läbi piskuga ja peab ka pensionieas leppima piskuga.

Teistest veel hullemas olukorras on aga vanem, kes kasvatab puudega last, et teda järje peale aidata. Kui ta ka üritab lapse kõrvalt osalise ajaga tööl käia, ei tilgu ometi tema töötasust pensionikassasse suurt midagi.

Kes aga julgeks väita, et erilasteaedade ja -koolide võrk on meil sedavõrd arenenud, et erivajadusega lapsed saaksid väljaspool kodu parimal moel hooldatud ja arendatud? Seepärast peaksime puudega lapse kasvatajale tema tööaastate eest vähemalt keskmise pensionigi kindlustama. See annaks talle veidigi turvatunnet, et oma niigi raske eluga toime tulla.

Ainult pealtnäha pisiasjad

Neid, pealtnäha pisiasju, mis võtavad lastekasvatamise pingeid vähemaks, on veel ja veel. Alles hiljaaegu võisime lugeda sellest, kuidas Tartus läksid vanemad kahe-kolme ajal öösel sabatama, et saada lapsele sõimekohta Sassi lasteaeda. Ka Tallinna vanematele pole see nähtus võõras.

Vahest oleks perepoliitika seisukohalt arukas kindlustada kõigepealt igale vajajale koht sõimes ja lasteaias? Lõpuks võib see teadmine, et sul on võimalus tööle tagasi minna, jättes sealjuures lapse headesse kätesse, saada kaalukeeleks, et laps ilmale kanda.

Ja veel – laps jääb emale-isale lapseks kuni elu lõpuni, lapse kasvades lükkab aga elu ette üha uusi karisid. Riik võiks ka tudengeid rohkem toetada. Et lapsevanem ei peaks lausa hinge panti panema, kui muidu andekal noorel mõni lõpueksam aia taha läheb.

Siia vahele mahuvad kõik seesugused meetmed nagu päris tasuta haridus, kaasa arvatud ka tasuta alusharidus lasteaia viimastes rühmades, et kooli minnes oleksid kõik lapsed ühel stardijoonel. Aga ka tasuta töövihikud, kunstitarbed ja huviharidus kooli baasil, tasuta koolilõuna ja bussisõit kuni gümnaasiumi lõpuni. Need kõik on asjad, mis kergendavad lapsevanema karistust selle eest, et ta on otsustanud laste kasuks.

Need on asjad, mida sotsiaaldemokraadid on lausa tüütuseni korrutanud ning esitanud ka arvutuid eelnõusid riigikogule. Aga võitle kui tuuleveskitega.