Sõja esimest langenut on raske kindlaks teha, rohkem on andmeid viimaste langenute kohta. I maailmasõja otsese sõjategevuse lõpetas vaherahu, mis hakkas kehtima 11. novembril 1918 kell 11. 00. Näiteks peavad kanadalased selles sõjas oma viimaseks ohvriks G. Princei, kes sai surmavalt pihta kell 10.58. Suurbritannia vägedes teeninud iirlane G. Ellison langes täpselt kell 11.00. Viimase ameeriklasena sai surma Henry Gunther 11.01 ja mõnes teoses peetaksegi teda selle sõja viimaseks langenuks.
Esimest maailmasõda nimetati suureks sõjaks kuni 1939. aasta sügiseni, mil Saksamaa päästis Poola ründamisega valla uue ja veel suurema sõja. Molotovi-Ribbentropi paktiga loovutati Balti riigid NSV Liidu huvisfääri ning siia toodi baasiväed. Esialgu jäi Eesti Vabariik otsesest sõjategevusest kõrvale.
30. novembri varahommikul 1939 ründas NSV Liit Soomet, päästes valla Talvesõja. Eesti jäi ametlikult neutraalseks. Inimesed tundsid soomlastele igati kaasa ning otsiti võimalusi põhjanaabrite võitluse toetamiseks. 1939-1940 väga külmal talvel põgenes umbes 70-100 eesti meest suuskadel ja Soome kelkudel üle jää võitlema Soome vabaduse eest.
Vabatahtlike arvu on võimatu kindlaks teha, sest toonases poliitilises olukorras polnud eestlastel ega soomlastel sobilik neid arve täpsustada. Pikka aega on ajalookirjanduses opereeritud koguni tuhande vabatahtlikuga. See põhineb Helsingi saadiku August Warma andmetel ja on katteta.
Vabatahtlikest enamik, 57 meest, siiski rindele ei jõudnud. Mehed jäid kuni Talvesõja lõpuni väljaõppele Helsingi lähedale väikeses Lapua raudteejaamas rahvusvahelise Sisu brigaadi koosseisus. Talvesõda lõppes 1940. aasta märtsis ja väeüksus likvideeriti.
Teadaolevalt ei saanud Talvesõja väljadel surma ühtegi eestlast. Küll aga tuli meie esimene sõjaohver nende seast, kes olid Eestist lahkunud eesmärgiga sõdida Soome eest. Kui see osutus võimatuks, mindi sõdima järgmise vastasega faistliku Saksamaaga, kes Soomet rünnanud Nõukogude Liiduga siis pea liitlassuhteis oli.
Vaherahu järel otsustas rühm eestlasi vabatahtlikult edasi võidelda, koos norralaste ning nende lääneliitlastega ja nüüd hitlerliku Saksamaa vastu. Talvesõja algul põgenes Eestist teiste seas Soome 26-aastane Arnold Soinla, Harjumaal elanud vallaline noormees.
Temagi teenis Lapua kirikukülas moodustatud ja rahvusvahelise koosseisuga eestlased, lätlased, leedulased, poolakad jt, kokku kahekümne rahvuse esindajad brigaadis.
Eestlased sõjategevuses
Talvesõja lõpp muutis eestlaste olukorda, tööd Soomes ei leitud. Peagi hõivas Saksamaa kiiresti Taani, samas puhkes Norras äge lahingutegevus. Nii alustasid 24. aprillil Lapualt kümme meest, tänaseks nimeliselt kõik teada, pikka teekonda Põhja-Norrasse. Vanim oli 30-aastane, noorim vaid 19. Nendega koos lahkus veel kolmkümmend belglast.
Täpselt kümme päeva varem olid Suurbritannia ja Prantsusmaa väeüksused maabunud Põhja-Norras Narviki juures.
Kuna sõiduraha polnud, siis kokkulepitud versiooni kohaselt sõideti Põhja-Soome tööle et saaks raudteel tasuta sõita. Edasi Rootsi ja ületati Norra riigipiir. Teel abistasid sõjamehi laplastest põliselanikud.
Need vabatahtlikud sõjamehed olidki pea esimesed lahingusse jõudnud Eesti mehed II maailmasõjas.
Vabatahtlike grupp jõudis 4. mail Põhja-Norra rannikule Altasse. Üks osavõtjatest, Virumaalt pärit Gustav-Adolf Lepik fikseeris oma päevaraamatus lakooniliselt: «Kolm kaunist päeva Altas. Tutvused tütarlasetega.»
Teel Tromsösse veedeti üks öö koguni Grand hotellis. Aga 12. mail jõuti sõjaväelaagrisse ning algas teistsugune elu. Võitlejad arvati Alta pataljoni 1. kompanii 3. rühma koosseisu, kus oli palju soomlasi.
Teatavasti toimusid 1940. aasta kevadel Põhja-Norras Narviki linna ja sadama ümbruses äärmiselt visad ja vihased lahingud.
Just mai algul saavutasid Saksa väed edu ning liitlasvägedele oli igasugune täiendus väga vajalik. Väeosa allutati Norra väejuhatusele. Norra sõjaajaloolased peavad Alta pataljoni Norra kuulsusrikkaimaks väeosaks. Eesti mehed said mõne päeva nekruti väljaõpet ja norralastelt varustuse. Selgeks tuli õppida Norra hümn.
18. mail ühineti Narviki rindel pataljoniga, mille lahinguülesandeks oli määratud Lillebalaki ründamine. See oli esimene rünnak, millest eestlastest sõjamehed osa võtsid. Rünnak ülesmarsiga mägedesse algas 19. mai keskööl, aga tulemusi ei andnud. Rünnakut korrati järgneval ööl, alles hommikul õnnestus Lillebalaki vallutada.
Teisipäeval , 21. mail 1940 nõudis II maailmasõda esimese eestlasest ohvri. Paraku juhtus nii, et sel päeval avas Prantsuse suurtükivägi viieks kuni kümneks minutiks ekslikult tule Narviki lähedal Lillebalaki mäel dislotseerunud Alta pataljoni positsioonide pihta. Oma positsioonide ründamist tuleb sõjas päris tihti ette. Mehed kaotavad seetõttu oma elu ja nii juhtus ka Arnold Soinlaga.
Eestlased võitlesid liitlasvägede koosseisus lipnik Martikaise juhtimisel 1940 kevadel mägedesse taandunud sakslaste vastu 8. juunini, mil liitlasväed omakorda Narvikist lahkusid. 55 kilomeetrise jalgsimatka järel jõudsid eestilased õnnelikult tagasi Soome. Relvad anti ära ja algas uus elu, mida lühidalt fikseeriti päevikus: «Kaupleme end tööle. Andsin uuri panti.»
Mitme Norra allika kohaselt sai 26-aastane Arnold Soinla suurtükitulest raskelt haavata.
Norra sõjaajaloolased nendivad, et «prantsuse võõrleegionäridel oli probleeme, et teha vahet norralastel ja sakslastel». Lahingute piirkonnas valitses udu, nähtavus oli halb.
Erinevad versioonid
Soinla transporditi järgnevalt mägedest alla Vassdalenisse ja saadeti Lenviki 6. välihaiglasse, kuid ta suri teel. See versioon jõudis eesti ajakirjandusse 1990. aastate teisel poolel.
On ka erinevaid versioone: näiteks et pihtasaanud Soinla suri silmapilk (Põhjala Tähistel, 2001). Samal ajal nendib norrapoisse ehk eestlasest vabatahtlike sõjateed põhjalikult uurinud norralane Tor Hanseth ettevaatlikult, et «pole päris kindel, et ametlik Norra ajalookirjutus on õige ning et ta hukkus Prantsuse suurtükitule tõttu». Ometi olevat prantslaste suurtükipatarei ülem käinud Alta pataljoni peakorteris kahetsust avaldamas.
Arnold Soinla maeti 28. mail Lenviki kirikuaeda, just samal päeval, mil liitlased vallutasid Narviki. Soinla haud asub Lenvikis tänase päevani.
Pikki aastaid oli meie esimese sõjaohvri haual lihtne puurist. 1979 püstitas kohalik elanik Arne Jensen omal initsiatiivil noore eestlase kalmule korraliku hauaplaadi kirjaga «Arnold Soinla, Estland». Narviki sõjamuuseumi seinal on kivvi raiutud kõik teadaolevad Narviki lahingus langenute nimed, Arnold Soinla nende hulgas. Kanderaam, millega Soinla olevat mägedest ala kantud, asub siiani samas muuseumis.
Aegamööda täpsemaks
Arnold Soinla langemine oli teada küll juba üsna ammu. Näiteks kirjutati sellest Evald Uustalu Rein Moora raamatus «Soomepoisid», mille esmatrükk ilmus Göteborgis 1973. Soinla hukkumist kirjeldatakse siin lühidalt: langes «lahingus sakslaste vastu».
1995. aasta veebruaris pöördus Norra Punane Rist oma Eesti partnerorganisatsiooni poole palvega leida Arnold Soinla sugulasi. Otsingud tulemusi ei andnud. 1996 märtsis olid omavahel selles küsimuses kirjavahetuses Norra kuningas Harald V ning Eesti president Lennart Meri. 1996 mais teataski Eesti ajakirjandus, et esimese eestlasena langes Teise maailmasõja rindel 21. mail 1940 Põhja-Norras Narviki rindel Arnold Soinla.
Seega selgus paarkümmend aastat hiljem karm tõde, et Soinla langes liitlasvägedest lastud suurtükimürsust.
2001 nägi trükivalgust samast sõjaretkest osa võtnud soomepoisi Gustav Lepiku päevik. Need päevikuandmed annavad veel ühe täpsustuse: «Soinla langes lahingus sakslastega kell kaks päeval Lillebalaki mäel.»
Ta surnukeha toodi mägedest hiljem «ära üheksa lennuki tule all» (Põhjala Tähistel, 2001). Üks Soinla surnukeha äratoojatest, vabatahtlik Arthur Mäehans sai tagasiteel Saksa lennukitulest haavata ja veetis umbes kaks nädalat välihaiglas.
Siseministeeriumi rahvastikutoimingute osakonna andmed kinnitavad, et Arnold Soinla (Sööberg) sündis 12. septembril 1913 Venemaal Orjoli kubermangus. Ka tema isa, Johannes Sööberg pärines Venemaalt, Krimmist. Ema aga Harjumaalt Kolga vallast.
Hiljem elaski perekond Kolgas, eestistades perekonnanime Soinlaks. Sealsed arhiiviandmed kinnitavad, et Soinla langes «Norra riigis Narviki juures» ning maeti «Narviki kalmistule». Viimases punktis tegi vallaametnik vea, ent kes siis 1940. aastal oskas määrata Narviki ja Lenviki kaugust.