Olen viimase nelja-viie kuu jooksul enda ja teiste endasarnaste ettevõtjahakatiste juures täheldanud mõningaid nähtusi, millest töötukassa uusi oskusi õpetatavatel kursustel juttu ei tehta.
Raimo Ülavere: ettevõtja – loll või hull
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paradoksaalselt pole uute (või ka vanade) oskustega ettevõtjana alustades kohe midagi peale hakata. Vaja on eelkõige usku ja julgust peale hakata. Niisiis, lühikirjeldus sellest, mis toimub usu ja julgusega ettevõtjaks asumisel.
Loll või hull. Umbes nädal-paar pärast ettevõtjaks hakkamise otsuse tegemist tundub see olevat peamine dilemma.
Seega, loll? Sest ainult loll ei saa aru, et majanduses on langus, raha ega kliente pole. Seda tunnet süvendavad ka mõned heatahtlikud «nõuandjad». Alates mõnedest lähedastest, kes peavad vajalikuks majanduse raskest seisust teavitada ja kaastundlikult teatud regulaarsusega küsida «no kuidas läheb, kas tööd ikka on?
Ja-jaa, peaasi, et pere nälga ei jää…», kuni mõnede hästimakstud ekspertide-konsultantideni, kes peavad oma kohuseks hoiatada maad tabada võiva majandusliku apokalüpsise eest. Algaja ettevõtja haarab näljasena kinni igast infotükist, olles võimetu selle maitset või aegumistähtaega mõistlikult hindama.
Või siis äkki ikka hull? Sest kui inimene pole loll ja saab aru, et majandus on kukkunud tagasi 2005. aastasse, siis mis häda teda ajab oma asja edasi ajama? Hulljulgus ja reaalsuse eitamine...
Ainult halbade valikutega ja lahenduseta näiva dilemma periood saab siiski läbi mõne nädalaga. Kaasa aitavad kaks asja – teadmine, et just majanduslanguse ajal ettevõtlusega alustamine aitab seda teha võimalikult efektiivsel moel, ning aitab ka millegi käegakatsutava ärategemine. Sest vaid nii hakkab välja kujunema see toode, teenus, tükk, mida ettevõtja päriselt võiks tegema hakata.
Loomulikult on enne ettevõtjaks hakkamist peetud plaani, kirjutatud ruudulisele paberile või arvutisse numbreid. Tegelikkuses saadakse oma teenusest-tootest aimu alles siis, kui seda on juba mõnda aega tehtud-müüdud. Sest miski ei lähe täpselt nii nagu plaanitud. Kuid oma toote ja teenuse kujunemisega kaasneb tugev enesekindluse kasv – dilemma «loll või hull» taandub, andes maad hasardile. Üha enam hakkab inimene nägema lahendusi, viise, kuidas oma toodet-teenust valmistada-müüa.
Sellel perioodil on hea enda jaoks lahti mõelda kaks asja. Mida ettevõtja konkreetselt teeb, mis teenust-toodet müüb? Ja teiseks, mida ta ei tee. Ahvatlus on tegeleda kõigega, olla n-ö oportunistliku lähenemisega – mis tahes töö ja (peaaegu) mis tahes hinnaga. Kuid – kas teie ostaks teenust-toodet ettevõtja käest, kes ütleb teile, et aga palun, mida iganes soovite, teen valmis?
Mõnekuulise tegemise-katsetuse perioodi teeb keerulisemaks ka meile sisse kodeeritud harjumus ennast pidevalt teistega võrrelda. Siit ka soovitus: ära võrdle ennast. Kellegagi. Ei naabriga (kes teenib sinust enam), konkurendiga (kellel turg-kliendid aastatega kinnistunud) või peaministriga (niru töö, aga vähemasti korralik sissetulek).
Ja siis saabub hetk, kui sisse sajavad «segajad». Eelkõige pean silmas tööpakkumusi ja töökuulutusi, kas siis varasemast palgatöö valdkonnast või siis mõnest uuest valdkonnast. «Saad vähemasti kindla sissetuleku»ja «raskel ajal on stabiilsust vaja».
Peab tunnistama, et need on rasked hetked, kiusatus müüa ennast turvalisema elu eest on suur. Ning mõnikord on ka mõistlik pakkumus vastu võtta. Ent enne on hea mõelda, mis oli see peamine(-sed) põhjus(-ed), miks inimene ettevõtjaks hakkas – soov olla oma aja ja töö peremees, soov rohkem teenida vms. Kaalul pole vähem ega rohkem kui soov teha teoks oma unistus.
Ning siis, kui inimene on suutnud edukalt vastu panna kiusatustele, leidnud üles selle «oma asja», tegelenud umbes kaks-kolm kuud katse-eksituse meetodil toote-teenuse kujundamise ja klientide otsimise-leidmisega... Siis saabuvad esimesed viljad. Need pole küll kohe suured ja mahlakad nagu magus-küpsed ananassid, pigem on nad kodumaiste ploomide sarnased, ent nad tulevad siiski ja paratamatult. Ja maitsevad oi kui magusalt. Edu saladus pole reeglina ühes suures ja õnneliku juhuse tõttu saadud tehingus, vaid pigem järjekindlas oma asja ajamises. Ka õnnelikud juhused vajavad ära juhtumiseks esimese sammu tegemist.
Seega, ons ettevõtja «loll või hull»? Võib-olla mõlemat. Võib-olla aga mitte kumbagi. Sel pole tegelikult mingit tähtsust. Küsimus pole soovide ja unistuste võimatuses, vaid ajas, millega nende teostumiseni jõutakse.