/nginx/o/2009/03/11/147446t1h9628.jpg)
Esmaspäeval ilmus Postimehes ülevaade politoloog Riho Kanguri uurimusest, mis käsitles Eesti erakondade siseelu, täpsemalt juhatuste ja parlamendifraktsioonide võimuvahekorda (vt PM 20.07).
Argo Ideon: uuene või hääbu
/nginx/o/2013/07/05/1875308t1h1e50.jpg)
23. juuli 2009, 23:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Järeldus on troostitu: meie erakonnad on pigem teatud seltskonna võimujanu realiseerimise vahend.
Juhatuste ja parlamendiesinduste vastandamine tundub küll mõnevõrra kunstlik, ent tõsi on see, et Eesti erakonnad peavad praegusest seisust edasi liikuma. Kui avalikul võimul on reformimootoriks hetkel rahapuudus, siis parteidel kitsikust ei ole. Üldistades on Eesti erakondade tänane põhihäda – kel vähem, kel enam – tegeliku sisedemokraatia puudumine.
Näiliselt on need mehhanismid küll olemas, ent sageli kasutatakse neid lihtsalt juba tagatoas, parteiaparaadis tehtud otsuste vormistamiseks. Nii on lihtsam, nii püsib status quo.
Erakonnad peaksid kaaluma avalikkuse märgatavalt suuremat kaasamist oma toimetamistesse. Näide: kongressid on küll külalistele avatud, neis aga vaid vormistatakse otsuseid. Volikogud, kus käib tegelik debatt, on kinnised. Juhatuste ja fraktsioonide koosolekuil toimuvast ei tea laiem üldsus midagi. Meil on 21. sajand. Koosolekute reaalajas ülevaade Twitterisse!
Tahaks näha sisevalimisi tegelike alternatiividega, kus kandidaadid tutvustaks nii programme kui ka meeskonda. Ning ka kindlust, et võistluses teiseks jäänut ei tõuka võitja siseopositsiooni hämarasse nurka.
Samuti vajab erakondade poliitika väljatöötamine järjepidevust, praegu määrab aga kõik võimulolek ja sellega kaasnev juurdepääs ministeeriumide ressurssidele.
Briti poliitik William Hague esines sel nädalal ettekandega «Tulevase konservatiivse valitsuse välispoliitika».
Kus on aga Eestis erakondadele lähedased sotsiaalsed, konservatiivsed, liberaalsed jt mõttekojad, mis ei oleks kehandid kahtlaste annetuste hankimiseks? Kui parteide riigitoetus kuluks tunduvalt vähem kampaaniatele, voldikutele ja õhupallidele, saaks kulutada enam analüüsile ja uuringutele.
USA presidendi eelvalimised on erakondade sisevalimised. Ka Soome meedia kajastab oma erakondade siseelu usinalt. Miks? Kuna seal on nähtaval küllalt suur osa tegelikku poliitika kujundamist ja alternatiivsel alusel tehtavaid personalivalikuid.
Arenenud sisedemokraatiaga 21. sajandi erakonnas ei saaks kaks munitsipaalfunktsionääri omavahel arutada, et «linnavalitsus kas on või ei ole, nagunii otsustab ise». Järjepideva ja avaliku poliitika kujundamise korral ei otsiks valitsusjuht selliseid mõtteid nagu «mina näen raha teisalt tulemas».