FOTO: Raamat

Elu on mäng ja inimesed mängukannid. Tundub loogiline. Ainult et... Keegi peab ju mängu juhtima. Ka see on loogiline. Järelikult on manipuleerijad ja manipuleeritavad. Kusjuures nii ongi, väidab Anders de la Motte triloogia teises on «Buzz».

Henrik Pettersson, tavaline noor tüüp Rootsimaalt, nutikas, kuid laisk, elumõnudele anduv, tõmmati esimeses raamatus «Geim», tõsielumängu, mis läks ühel hetkel karmiks kätte, muutus suisa kuritegelikuks ja eluohtlikuks. HP, nagu toda tüüpi rohkem tuntakse, rabeles mängust välja tänu turvaspetsist õe ja enese riskantsele afäärile, kusjuures mängu korraldajatelt pandi tuuri kopsakas rahasumma.

Mõistagi pidi HP Rootsist vehkat tegema, ent kes see viitsib pikalt puhata. Ühesõnaga, tutvus kauni naisterahvaga lõpeb tollele letaalselt, HP pääseb napilt vanglast, naaseb kodumaale ning üritab sotti saada, miks kõiksugu jamad just temaga juhtuvad.

Tõelisus, mille otsa ta komistab, on mõtlemapanev – internet, kogu oma ilus, on pelgalt vahend, mille abil maailmaga manipuleerida. See, mis netist vastu vaatab, pole ligilähedaltki tõde. Ja kui lihtne on ühiskonna meelsust muuta ja kasvõi poliitikuid läbi tulise rõnga hüppama panna, kui õigele nupule klikkida.

Niisiis, uskuda ei tohi kedagi ega midagi. See kõik, mis meie ümber käib, on mäng kellegi hüvanguks. Ja meie oleme paraku etturid.