Raamat Maarja Kangro «Dantelik auk» Eesti Keele Sihtasutus, 2012, 141 lk

FOTO: Repro

Jutukogu «Dantelik auk» on luuletaja, tõlkija ja prosaisti Maarja Kangro viimase kolme aasta jooksul perioodikas ilmunud proosaloomingu kogumik. Väikese erandi moodustab novell «Klaasnuudlid», mis erinevalt teistest lugudest jõuab lugejate ette esimest korda.

Algatuseks tuleb öelda, et need üksteisest sõltumatud novellid sobivad ühiste kaante vahele ülihästi, moodustades omavahel lõdvalt, sageli ainult tegelase Z kaudu ühendatavaid või veelgi kaudsemalt (nt illustratsioonide abil) tuletatavaid linke. Tegelasteks on peamiselt kirjandusega lähemalt või kaugemalt seotud mehed ja naised. Need, kes tõlgivad, loevad ja kirjutavad. Seega on neid lugedes võimalik teatav eelarvamuslik suhtumine, nagu oleksid vaadeldavad tekstid oma elitaarsuses suunatud mingile kindlale sihtgrupile.

Novellides leidub tõepoolest arvukaid vihjeid maailmakirjandusele, filosoofilistele süsteemidele jms. Siiski ei maksaks lugejal neid tekste sellepärast kartma hakata, sest pärast lühikest sisseelamist võib julgesti väita, et kirjaniku peamine huvi on ikkagi inimeste maailma kujutamine, mitte mingi haritlastele spetsiifilise maailmanägemuse edasiandmine tavalugejale arusaamatus keeles. See, millest Maarja Kangro jutustab, on ihuline ja hingeline armastus. Armastus ja selle vastuolulisus seoses inimeste ja kutsumusega.

Midagi haaravat ja kõnetavat oli neis ühtaegu kurbades ja muigama panevates juttudes. Midagi kriipivat ja hella, mida tingimisi «magusaks valuks» võiks nimetada. Seda enam, et Kangro on suutnud oma jutud meisterlikult ka «muusikaliselt kujundada». Nõnda hakkavad nendes novellides ringisõitvate autode raadiotes tähenduslikel hetkedel, kui tegelased parasjagu omavahel ei räägi, mängima Jethro Tull, The Smiths või Genesis, esitades oma igihaljaid laule, mis fiktsioonimaailmadele meeleoluka fooni loovad.

Püüdes seekord edasi anda eelkõige vahetut, piiritlevatest mõttekonstruktsioonidest vaba ja assotsiatiivset lugemiselamust, loobun selles sõnavõtus igasugusest analüüsist ja muidu targutamisest ning viitan selle asemel kõige esmastele, olgugi et üsna hämaratele tundevirvendustele, mida ühe või teise loo puhul enese puhul täheldasin.

Kogumiku niminovelli «Dantelik auk» lugemisel jälitas mind kummaline tunne, teatav déjà vu või midagi taolist, mille paine seisnes millegi seletamatu kordumises; midagi sellist olen juba kunagi tundnud, miski sarnane on mind kord juba puudutanud. Veelgi hiljem, kusagil une ja ärkveloleku piiril jõudis äkitselt kohale teadmine, et minu sees kordub üks ammune lugemiselamus, mille sain aastaid tagasi ühe tillukese maja verandal, lugedes Hemingway lühinovelli «Mäed nagu valged elevandid».

Nagu siis, vaatasin selgi korral raamatut käest pannes kaua aknakardinate mustrit ja mõtlesin: me teame maailmast kohutavalt palju. Rohkem kui meie sisse õieti mahubki, kuid ometi ei tea me, kuidas hoida kinni armastust, mis väljaspool kõiki metafüüsilisi süsteeme niriseb ühel päeval meie sõrmede vahelt nagu liiv.

Groteskne ja suurepäraselt lühifilmiks või lavalaudadele sobiv novell «Žürii» meenutas aga miskipärast üht ülikooli kirjandusseminari, milles käsitleti Harold Pinteri näidendit «Sünnipäevapidu». Keset kõige elavamat arutelu, kui parasjagu räägiti maailmas aset leidvate protsesside absurdsusest, lendas vastu aknaklaasi mingi vareseline ja laperdas haavatuna Pirogovi pargi puude vahele. Arutelu katkes, sest äkitselt oli kõigile selge, mida Pinter oli tahtnud öelda.

Me elame olukordades, mis olenemata oma hea- või pahaloomuselisusest on alati väljapääsmatud. Kogu eksistentsi vältel saadab meid hirm veel juhtumata asjade pärast ja see tekitab pahaendelise horisondi kõige tuleva kohale, lubamata meil asjadest rõõmu tunda.

Raamatu viimane novell, lugu ühest iseäralikust luuleõhtust ja surmast tekitas aga rõõmuga segatud kurbuse tunde, millesarnast tundsin kord teismelisena Salingeri lühijutte lugedes. Nõnda said Kangro novellid mulle kalliks õieti kummalistel asjaoludel, pannes hingesügavuses liikuma miskit, mille eneses ammu kadunuks olin arvanud.

Raamat

Maarja Kangro

«Dantelik auk»

Eesti Keele Sihtasutus, 2012, 141 lk