Jelena Skulskaja: palun vabandust, ma löön teid

Kirjanik Jelena Skulskaja. Foto: Peerer Langovits

Seitsmeaastasena hakkas mu lapselaps tundma sügavamat huvi esivanemate vastu. Saanud teada, et nii tema ema, vanaema kui ka vanavanaisa on kirjanikud, otsustas ta perekondlikke traditsioone jätkates ka ise asuda romaani kirjutama. See tuli muinasjutuline ja fantastiline ning kulmineerus suurejoonelise lahinguga Maa elanikke orjastava hiigelkrabi ja kui ma ei eksi, siis suure karu vahel, kes kaitses inimkonda. Otsustav kokkupõrge leidis aset ookeani kaldal, kus tormituul rebis maha võimsaid rannaäärseid mände, kleepuv liiv pimestas silmi ja lained peksid metsiku hooga vappuvat maad. Seal rannal saidki krabi ja karu kokku. Krabi lausus:

«Palun vabandust, armas karu, aga ma kahjuks pean teid nüüd lööma.»

«Pole hullu midagi,» vastas karu, «ega siin teisiti ei saa, selline see sõda juba kord on. Pean suure kurvastusega ütlema, et ka mina löön teid.»

Niimoodi kõnelesid minu lapselapse arvates kaks verivaenlast, mis kutsus täiskasvanutel esile naerupuhangu ja heasüdamlikul autoril löödult voolavad pisarad: tal oli õnnestunud esimesed seitse eluaastat elada irdu tegelikkusest, mis püüdis teda küll järelejätmatult tabada, aga ei olnud seda seni suutnud. Ta sai juba aru, et maailmas on ka midagi paha, aga käsitles maailma enesestmõistetavalt mitmepalgelisena, sellisena, kus elavad lisaks jänkudele ka siilikesed ja rebaseonudki.

Praegu õpib mu lapselaps kõrgkoolis filmiasjandust, on spetsialiseerunud Ameerika kinole ja arvatavasti mõistab, et krabi ja karu jutuajamine peaks välja nägema hoopis nii:

«Ärgem kiirustagem,» sõnab krabi, rebides hiiglaslike sõrgadega karu käppadelt ükshaaval varbaid. «Muide, me peame enne mõõna hakkama saama,» lisab ta ja haagib sõrad karu turda kaela.

«Ei ole kavaski,» möiratab karu ja krabi tugev soomusrüü ragiseb tema metsikus haardes. «Aga sa sure ruttu,» lisab ta, «ma olen selline heasüdamlik imetaja ja mul on kohe hale vaadata kahepaiksete kannatusi.»

Ükski inimene ei saa elada usuta, et on midagi, mis on tähtsam kui tema enda elu – olgu selleks ta laste või lastelaste elu, kunst, teadus, progress, õigluse valitsemine, mis tahes muu, mis vaid annab mõtte meie enda üürikesele elule. Me leiame alati hõlpsalt midagi, mille nimel elada, aga sugugi nii lihtne pole leida midagi, mille nimel tasub surra.

Kui inimene aga selle lõpuks leiab, asetub kogu tema elu ja olemine rangelt vertikaalile, kõik teisejärguline langeb ära, ei vaeva enam. Õnnelik on nõutud artist, õnnelik on kirjanik, kes leiab rahuldust teadmises, et tema teoseid loevad tulevased põlved, õnnelik on kunstnik keset oma silme ette kerkinud piltide jäädvustusi, õnnelik on kirurg, kes päästis haige, õnnelikud on vanemad, kes armastavad oma lapsi. Eks muidugi on nad kõik mõnikord ka õnnetud, aga ainult natuke, see õnnetus elab nende õnne sees ja annab ennast tunda teadmises, et nad ei mänginud seda rolli geniaalselt, vaid ainult andekalt, ei maalinud mitte vapustava, vaid ainult väljapaistva maali, romaani luges kõigest viisteist, aga mitte viisteist tuhat inimest ja laps sai inglise keeles nelja, kuigi tema teadmised on muidu hiilgavad.

Aga kui inimesel pole seda kõige tähtsamat, kõige pühamat, mida võiks nimetada ka hingeks, surematuse tundeks, siis võib iga pisiasi, iga kõrvaline seik omandada tohutud mõõtmed ja tappa inimeses kõik inimliku. Elu ja surma mõtte puudumine muudab väärtusetuks teistegi inimeste elu. Inimene Norras haarab relva ja laseb lapsi maha, pärast aga kurdab ebamugavuste üle vangikongis. Inimene Ameerikas haarab relva ja laseb samuti lapsi maha, lisaks oma ema ja lõpuks kihutab ka endale kuuli pähe. Inimene Prantsusmaal süütab uusaastaööl autosid ja uhkeldab nende arvuga, otsekui sõdur purustatud vaenlase tankidega.

Õnneks inimene Tallinnas uusaastaööl kõigest röögib ennastunustavalt ning külvab Raekoja platsi ja Harju tänava üle puruks pekstud pudelite kildudega.

Rodion Raskolnikov ei vapustanud maailma sellega, et tappis liiakasuvõtjast vanamuti Aljona Ivanovna ja tema õe Lizaveta, vaid sellega, et tunnistas kuriteo üles, suutmata taluda selle raskust. Ja see on juba mõistatuslik, lausa mõistmatu. Kogu maailma kirjanikud Kafkast Ryūnosuke Akutagawani on nimetanud ennast Dostojevski õpilaseks, sest ei ole suutnud kuidagi endas selgeks mõelda teo pärast kannatamise fenomeni. Ei saa ju öelda, et Raskolnikov oleks kahetsenud. Ei, seda ta ei teinud. Küll läks ta aga sunnitööle, et kannatusega toime tulla.

Võib ju täiesti olla, et geenius erinebki teistest kirjanikest selle poolest, et suudab esile tuua talumatu raskuse, millega kuritegu rusub inimest, väärastades ja moonutades tema hinge ja ihu. Ei Shakespeare’i Claudius ja Macbeth ega Puškini Boriss Godunov suutnud elada omaenda kuritegude paine all.

Geeniusi satub ent meie maailma harva, nii et tapmised, ebaõiglus, vale, silmakirjalikkus, topeltmoraal, vargused, reetmine joonistuvad aina eredamalt välja filmilindil, kuid ei lange kangelaste hinge kivina, vaid tolmuebemena, mille võib hooletu sõrmeliigutusega pintsakureväärilt minema nipsutada.

Ah, millise rõõmsameelse paanikaga elavad massiteabevahendid üha ja aina kaasa kõigile värvikalt kirjeldatavatele tapmistele, vägivallale, plahvatustele ja süütamistele – ja kui harva, vaat et mitte kunagi, näeb televiisoris inimest, kellest õhkub headust, õilsust ja omakasupüüdmatust. Jah, temast pole ju midagi rääkidagi. Kellele temast üldse kasu on?

Minule on. Väga. Ma tahaksin teada inimestest, kes aitavad vaeseid, aitavad lasteaedu ja varjupaiku, annavad enda säästud neile, kellel on neid rohkem vaja. Ma muidugi mõistan, et sellised inimesed ei torma ajakirjanikke otsima, aga nad suudaksid ehk ometi panna vaatajaid ja lugejaid mõtlema, võib-olla isegi järele mõtlema.

Esimesel Balti kanalil (PBK) reklaamiti kogu detsembri uusaastakontserti, kus lubati esitada poplaul sõnadega:

Pidutse, Venemaa!

Hala, Euroopa!

Aga mul on kõige,

kõige, kõige kaunim

p...e.

Reklaam ei valetanud. Laul esitati. Ja p...ed olid, ütle või ära ütle, kauneimad kogu ilma peal. Nad hõiskasid, rõõmustasid ja laulsid nii vaimustunult, et oli selgemast selge: pole maa peal paremat kohta! Kõige toredam oli aga see, et kui vaadata, kuidas me elame, siis me kõik viibimegi selles imekenas kohas.

Kas tasuks lõpetuseks mainida sõna «raha»? See sõna on saanud nii võimsa tähenduse, et varsti läheb uhkusest lõhki. Ei, ma ei ole Šarikov: ma ei taha sugugi kõike ära võtta ja ümber jagada. Aga ma tahaksin, et kõigil oleks kõht täis ja katus pea kohal. Ma ei ole rikaste vastu, ma olen väljapääsmatu vaesuse vastu. Kõik on meie maailmas muutunud, ainult et vaesed, kodutud ja nälgivad lapsed magavad endiselt keldrites, ainult et lapsi kasvatavad naised ei tea endiselt, kuidas ots otsaga kokku tulla, ainult et töö kaotanud isad lähevad endiselt hulluks, joovad end surnuks või tõmbavad oksa.

Ma tahaksin väga, et kõigil, kel on väga halb ja paha, oleks uuel aastal kas või natukene kergem ja parem.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane