FOTO: Corbis / Scanpix

Ühes viimasel ajal avaldatud ulatuslikus loos oli juhtlause, mida laialt tsiteeriti. Euroopale peab julgema «ei» öelda.

Jumal hoidku! Euroopale ju põhiliselt «ei» öeldaksegi! Kus need on, kes Euroopale «jah» ütlevad? Neid peaaegu ei olegi. Nobeli rahupreemiate komitee on suur erand.

Ei-leer on suur ja võimas ja kasvab üha. Front National ja Mélenchon Prantsusmaal, Geert Wilders Hollandis, UKIP Suur­britannias, Jobbik Ungaris, Ataka Bulgaarias, Perussuomalaiset Soomes ja veel ja veel. Nimekiri täieneb.

Siiamaani pole mainitud poliitilised jõud küll otseselt võimule saanud. Aga muret teeb, et peavoolu erakonnad – konservatiivid, sotsiaaldemokraadid ja liberaalid – peavad üha rohkem kasulikuks mitte ei-parteist eristuda, vaid vastupidi, ei-poliitikaga ühineda. Äärmuslastega lipitsetakse, nende kõneviisi võetakse üle. Ikka selleks, et massidele meeldida. Vene ajutise valitsuse juht Kerenski mehkeldas ka 1917. aastal Venemaal bolševikega, tõugates mõõdukad jõud eemale. Siiamaani, peaaegu sada aastat hiljem, pole ei Venemaa ega osaliselt ka Euroopa Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni tagajärgedest üle saanud.

Peaaegu «ei» on öeldud Euroopa Liidu tegevuse rahastamisele. Euroopa Liidu eelarveid tahetakse muudkui kärpida ja kärpida. Ja seda on ometi kõigest üks protsent Euroopa Liidu sisemajanduse kogutoodangust. Mida vähem raha Euroopa Liidu jaoks, seda paremini see liit toimib, seda rohkem suudab ta liikmesriikide jaoks teha. Mainitud põhimõttes puudub igasugune loogika. Tegemist on religioosse tõega, ühe peamise dogmaga Euroopa Liidu vastases usundis. Mõistuspäraselt pole seda võimalik arutada.

Ei-Euroopa leer ründab. Mõõdukas, haritud, ajaloost ja majandusest teadlik jah-Euroopa leer on kaitsepositsioonil. See tähendab poliitikas enamasti allajäämist.

Ei-leer on saavutanud ühe võidu teise järel. 2005. aastal kukkus läbi põhiseaduslik leping. Oluline on, et selle vastu olid Prantsuse ja Hollandi rahvahääletused diametraalselt vastandlikel ajenditel. Prantslased ei olnud rahul, et pakutud leping on liiga nõrk, hollandlased, et leping läheb Euroopa riikide ühendamisel liiga kaugele. See, mis pärast kõiki kompromisse kannab nime Lissaboni leping, on kõige ilmekam näide minu määratlusele, mida on võimatu öelda eesti keeles: the Europe of opt-outs, exceptions, derogations, excemptions, footnotes (mitmesugust liiki ja erinevate nimedega erandite Euroopa. Näiteks opt-out tähendab seda, et kui üldjuhul peaks ELi regulatsioonid kehtima kõigis liikmesriikides ühtviisi, siis osas liikmesriikides konkreetsed reeglid ei kehti. – toim).

Läbi kukkus teenuste turu laiendamise ettepanek. Läbi kukkus sadamate avamine konkurentsile. Aastakümneid on tagasi lükatud üleeuroopalise patendi loomise, innovatsiooni võtme, idee. «Ei» on öeldud Euroopa Liidu laienemisele, sealhulgas Ukrainasse ja Gruusiasse.

Kus see «jah» ometi on, millele peab julgema vastu hakata?

Üks «jah» muidugi on. See on «jah» võtta raha Saksamaa taskust ja kulutada seda ilma igasuguste tingimusteta oma riigi kohalike valimiste huvides. «Jah» raha saamisele ja julge «ei» raha kasutamise reeglite järgimisele. Peab tõesti olema väga julge inimene, kes julgeks Euroopa eelarvest toetuste maksmisele «ei» öelda, eriti Ida-Euroopas ja põllumeeste hulgas.

Viis aastat vastutasin Euroopa Komisjonis Euroopa Liidu eelarve täitmise kontrolli eest. Tungisin Euroopa toetuste maailma päris sügavale. Ja julgen praegu öelda, et Euroopa eelarvest toetuste jagamise poliitika on tervikuna Euroopa Liidule pigem kahjulik. Toetuste raiskamise ja varastamise juhtumid leiavad suure tähelepanu (kuigi rikkumiste tegelik summa on peaaegu olematu). Nende pealt tehakse üldistus, et Euroopas valitseb raiskamine ja korruptsioon. See on Euroopa Liidu mainele väga palju kahju teinud.

Korratus toetuste maksmisel Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuses on Euroopa raha raiskamise näide, mida hakatakse laialdaselt kasutama paljude järgnevate aastate jooksul. See pole üldse mitte Eesti probleem, see on Euroopa raha raiskamise näide.

Toetustega on juba kord niiviisi, et kui neid pole, ollakse puudumise üle pahased. Aga kui neid on, siis ollakse samuti pahased. Vähe! Miks nii vähe!?

Hiina ütlemine on, et puudust kannatajale tuleb anda õng, mitte kala. Euroopa annab küll pigem kala kui õnge. Õngega on ju selline lugu, et puudust kannataja peab kala kättesaamiseks õngitsema, tööd tegema. Solvang päise päeva ajal.

Eesti ja Läti põllumehed nõuavad põhjendatult õiglasemat toetuste jagamist.

Samas on kõige vägivaldsem Euroopa Liidu vastaste rühm just nende riikide põllumehed, kellele makstakse kõige suuremaid toetusi. Nende meeleavaldused Brüsselis on tõsine lahing. Euroopa asutuste ümber on paigutatud suured politseijõud. Mitte ühelgi muul puhul pole olukord olnud nii ärev. Ajaloost on teada juhus, kui Prantsuse põllumehed saagisid maha kõik puud ühel puiesteel. Ma, muide, elasin sellel puiesteel seitse aastat. Uued puud olid selleks ajaks suureks kasvanud. Prantsuse presidendivalimistel toetasid põllumehed Euroopa-vastaseid jõude. Nad olid suured Front Nationali ja Marine Le Peni toetajad. Ja see on grupp, kes on Euroopa Liidust kõige rohkem toetusi saanud.

Kas Eesti julgeb Euroopa toetustele «ei» öelda?

Mõned suured «jah»-ütlemised on siiski olnud. Üks oli näiteks Eesti liitumine euroalaga, mille taga oli laialdane poliitiline toetus, peaaegu konsensus.

Euroopas on hirm. See suureneb üha.

Aastakümneid on räägitud Euroopast kui sotsiaalse heaolu piirkonnast, sotsiaalse heaolu riikide solidaarsest ühendusest. On tulnud ilmsiks, et sotsiaalne heaolu on rajatud laenatud rahale. Euro kui ühisraha kehtestamine on selle tõsiasja halastamatult esile toonud.

2010. aastal suleti autotehas Antwerpenis. 2600 inimest ilma tööta.

2013. aastal suletakse Fordi autotehas Genkis, linnas Belgia idaosas. Kaudseks mõjuks hinnatakse 10 000 inimese tulude kaotust.

Töötute arv Euroopas kõigub 16 ja 20 miljoni vahel.

Autotehaste sulgemises pidavat süüdi olema Euroopa Liit, kes laseb sisse vedada mujal toodetud autosid.

Kõndisin hommikul tööle ja lugesin tänava äärde pargitud autosid. 38 oli Euroopa mudelit, alles siis tuli üks Toyota. Mis võis vabalt olla ka Euroopas toodetud, sest Toyotal on Euroopas 19 tehast.

Inimeste hinges on hiiliv kartus – kas minu töökoht püsib?

Teine suur hirm on seotud välismaailma kasvava vaenulikkusega. Igasugused inimesed on liikvele läinud. Kodukohas näeb ootamatult võõraid sisserändajaid. Islami äärmuslus, Venemaa, Hiina – kõik ahistavad.

Ei-Euroopa leer sõidab hirmu seljas. Tuleb leida süüdlane. See peab olema pisut kauge ja pisut keeruline ja piisavalt suur. Müütiline Euroopa Liit sobib hästi. Ja valijate hääled muudkui tulevad.

Ei-leer võistleb üksteisega, kes suudab räigemini räusata.

Jah-leer väsib.

Avalik arvamus juhindub ajakirjandusest, kes vaatleb, kuidas «neil» seal Euroopa Liidus läheb, mitte ajakirjandusest, kes analüüsib, kuidas «meil» siin Euroopa Liidus läheb. See, paraku, kirjutab enamasti mitte inglise keeles.

Demonstrandid kardavad tulevikku, poliitikud kardavad demonstrante.

Praegu käib äge võitlus ühisraha oleviku ja tuleviku üle. On ebatõenäoline, aga mitte võimatu, et euroala laguneb. Ühisraha toob halastamatult esile avalike kulude ja maksutulude tasakaalustamatuse. Poliitiline eliit peab astuma otsustavaid samme tasakaalu taastamiseks, sest laenuraha enam ei anta.

Üks «jah», mille saatust tähelepanelikult jälgitakse, on veel. See on Kreeka eliidi otsus öelda «jah» Euroopa Liidule ja viia ellu liidus püsimiseks vajalikud reformid, väga valusad reformid.

Kreekas toimuv on kogu Euroopa jaoks märgilise tähendusega. Tähtsus on muidugi ka rahanduslikul aspektil, aga veel olulisem on poliitiline pool. Kas Euroopa demokraatia on suuteline ellu viima suuri ümberkorraldusi?

Riigis on sügav kriis. Valimistel hiilgasid ja võidutsesid äärmuslased, kes kutsusid Kreekat võimalikult kiiresti eurotsoonist välja viima. Peavoolu parteid said rängalt lüüa, aga neil jätkus otsustavust ja vastutustunnet moodustada koos omamoodi rahvusliku ühtsuse valitsus. Üksteise järel võetakse kõhklematult vastu üliolulisi riiki ümber korraldavaid seadusi. Valitsust rünnatakse vihaselt kõikidelt äärtelt, vägivaldsed meeleavaldused on igapäevane nähtus. Kuid vaatamata magusatele telepiltidele kinnitavad objektiivsed vaatlejad, et rahvas on muutusteks tegelikult valmis.

Ennustan, et paljudel Euroopa riikidel on see kõik veel ees. Kas Prantsusmaa on valmis leidma poliitilise mudeli kriisist jagusaamiseks?

Eurost loobumise tee on täiesti võimalik variant. Järgneb vältimatu vahetuskursi kukkumine teiste valuutade suhtes (50–70%) ja kiire inflatsioon. Valitsused saavad inflatsiooni abil otsustavalt vähendada avalikke kulutusi. Spekulandid, eriti panganduses, saavad väga rikkaks. See on Weimari vabariigi ja kokkukukkuva Nõukogude Liidu tee. Kas sellel teel on rahva rahutusi vähem oodata?

14. novembril olid mitmel pool suured ametiühingute organiseeritud demonstratsioonid. Ei ole õige öelda, et pole alternatiivset plaani. Nõutakse rikaste suuremat maksustamist, tähtsamate majandusharude ja ettevõtete riigistamist, riiklikku planeerimist, liberaliseerimise lõpetamist jne. Tuttav lugu.

Ei-leer kinnitab rahvale, et ilma Euroopa Liiduta on elu parem, et üksi teeme me targemaid otsuseid, et pole meil vaja mingitest reeglitest kinni pidada. Et saame üksi oma õhuruumi korraldamisega hakkama, et piirikontrolli ei taastata, et riigid ei sulge oma siseturgu teiste maade (meie) toodetele, et rahvuslik valuuta peab kergesti vastu spekulatiivsetele rünnakutele jne jne.

Eestis küsitakse ikka, kas Eesti häält on Euroopa Liidus kuulda, kas meil on sõnaõigust. Aga kes kuuleks meie häält siis, kui me poleks Euroopa Liidus?

Kas viimane tugev «jah» Euroopa Liidule on Nobeli rahupreemia?