Täna, 28. novembril 2012 taasavame kaitseväe kalmistul arhitekt Edgar Johan Kuusiku kavandatud ja esimest korda 1928. aastal avatud mälestusehise kõigi Vabadussõjas langenute ja võidelnute mälestuseks.
Urmas Reinsalu: VSOP*
28. november 2012, 11:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nõukogude võim võitles nii inimeste kui ka ausammastega, saamata võitu kummagi üle. Hoolimata monumentide füüsilisest hävitamisest jäid need inimeste mällu ja hinge. Pärast iseseisvuse taastamist on neid entusiastide toel taastatud. Kaitseväe kalmistu mälestusehis on üks viimastest taastamata Vabadussõja mälestusmärkidest.
Korporatsiooni Vironia liikmetega in corpore Vabadussõtta läinud ja isikliku vapruse eest Vabadusristi II liigi 3. järgu pälvinud Edgar Johan Kuusiku iseloomustusse kirjutati: «Lipnik Kuusik: väljaspool lahinguid kurvameelne ja tagasihoidlik. Lahingutes kindla tahtevõimega hulljulge sõjamees.»
Kuusikul oli õnne tulla sõjast tagasi ja arhitektina võimalus anda panus langenud võitluskaaslaste mälestamiseks. Kuusik oskas siduda isikliku sõjakogemuse ja professionaalsed oskused, et siiralt ja kunstiliselt nauditavalt talletada võitlejate mälestus.
Kindlasti on neid, kes küsivad, kas ja milleks on vaja ühte järjekordset mälestusmärki? Jah, on vaja. Sellele on lihtne seletus. Kujutagem ette, et teie perekonna hauaplatsil kalmistul on vandaalid lõhkunud hauatähise. Kas jätaksite selle sinnapaika?
Rahvana võlgneme mälestusehise taastamise Vabadussõjas võidelnutele. Kahtlen, kas võiduta Vabadussõjas oleks võimalus praegu lugeda eestikeelset ja -meelset päevalehte, kiruda valitsust ja erakondi või osaleda meeleavaldusel, et edendada demokraatiat.
Ma ei poolda ajaloouurimise riiklikku suunamist, kuid kutsun ajaloolasi Vabadussõda uurima ja leidma uusi lähenemisnurki. Me teame lahingute käigu ja sõjategevuse kohta. Aga nagu on tabavalt öelnud ajaloolane Karsten Brüggemann, ei võideta ühtegi sõda ainult kaevikutes – iga sõjavägi vajab ühiskonna toetust nii majanduslikus kui moraalses plaanis. Mida võis tunda ja mõelda Vabadussõja sõdur? Milline oli tema sotsiaalne taust? Kuidas täpsemalt sulandusid sõdurid pärast sõda tsiviilellu, millised olid nende lood ja milline oli veteranipoliitika?
Briti ajaloolane Norman Davies on kirjutanud põneva käsitluse Teisest maailmasõjast («Euroopa sõjas 1939–1945. Lihtsat võitu pole»), seades esiplaanile sõjaga kaasnenud nähtuste ja protsesside analüüsi: vaadeldakse poliitilist ja diplomaatilist tausta, arutatakse, mida võisid tunda sõjamehed ja mida sõda tõi tsiviilelanikele. Tema käsitluses pole sõjaajalugu ainult sõja ajalugu.
Arusaadavalt on meie Vabadussõja proportsioonid teised kui Teisel maailmasõjal, kuid sarnane käsitlus oleks ehk siiski mõeldav ja aitaks meil tänapäeval sõja tähendust paremini mõista ja teha seda arusaadavamaks praegustele noortele.
Nii on kaitseministeerium Kaitseliidu Võru maleva initsiatiivil ja koostöös Eesti Muinsuskaitse Seltsi ning Läti Sõjahaudade Komiteega leidnud üles kolm Vabadussõja-aegset tundmatu sõduri hauda Põhja-Lätis. Tõenäoliselt on teadmata haudu veel. Mälestusehis on ka hauatähiseks Eesti Vabadussõja tundmatule sõdurile.
Kaitseväe kalmistule on maetud 440 Eesti sõdurit, kes jätsid elu Vabadussõjas. Kalmistu tervikuna on alates asutamisest 19. sajandil olnud mälupaigaks erinevate rahvaste sõjameestele, sest sinna on maetud pea kõikide riikide sõjamehi, kes Eesti pinnal peetud sõdades on langenud või siinmail viibinud armeedes teeninud. Seeläbi on kaitseväe kalmistu ka puutepunkt kultuuridele ja arusaamadele. Need kõik mahuvad sinna.
*) Artikli pealkirjaks oleva tähtlühendi laenasin meie sõjamuuseumi mõne aasta taguselt jõulukaardilt, mis lahtiseletatult tähendab, et Vabadus Sõda Oli Põhiline.