Jelena Skulskaja: süütu kärbse kaitseks

Kirjanik Jelena Skulskaja. Foto: Peerer Langovits

Kord tappis Ameerika president Barack Obama otse-eetris kärbse. Kogu maa elavnes ja asus toimunut arutama. Ühed kinnitasid, et õhust kärbest tabades demonstreeris president suurepärast sportlikku vormi. Rohelised aktivistid väitsid, et kärbeski on inimene ning avalik ja verine arveteõiendamine kärbsega peegeldab Obama agressiivseid sõjalisi kavatsusi.

Poliitkorrektsuse piire viimseni välja venitades diskuteeris vabariiklaste mõju all olev ajakirjandus džungliseaduste üle, millises vaimus kasvatatavat mõningaid inimesi, kes vaevu on ise alles džunglist välja pääsenud. Ükski kärbes poleks ka unes osanud oodata nii uhket järelkaja!

Asi on nimelt selles, et enamik inimesi on veendunud, et nende maad hinnatakse riigijuhtide käitumise, ministrite ja parlamendisaadikute sõnade järgi. Positiivne või negatiivne suhtumine maasse on kodaniku jaoks aga ülimalt tähtis. Nagu inimese vastu, nii võib ka riigi vastu armastus ju kaduda. Ja seda lausa kogu maailmas.

Eesti on – täie õigusega! – alati tundnud uhkust oma väljapoole paistva kultuuri, vaoshoituse, enesevalitsuse, eneseväärikuse ja korrektsuse üle. Isegi õudusunenäos ei ole olnud võimalik ette kujutada ropendavat riigiametnikku. Veel enam kasimata, lausa räiges pohmellis Eesti võimuesindajat! Või siis päti moodi ähvardavat riigimeest. See oleks sama hea, nagu kujutada ette grusiini, kelle peavad sõbrad pärast klaasi veini kainestusmajja viima.

Vandumine, ülbitsemine, ähvardamine, pummeldamine – see on ju ikka alati teise rahva peamine tegevus!

Me muidugi teame, et mitte kõik õpetajad ei ole head inimesed. Aga me oleme kindlad, et nad peavad olema head, sest me usaldame nende kätte ju oma laste kasvatamise. Me muidugi teame, et mitte kõik arstid ei ole osavõtlikud ja rangelt Hippokratese vannet järgivad, aga me oleme kindlad, et nad peavad olema osavõtlikud, sest me usaldame nende kätte ju oma elu. Me muidugi mõistame, et parlamendisaadikute seas leidub vähe korralikke inimesi, aga me oleme kindlad, et nad peavad käituma korralikult, väliselt vastama oma seisundile, sest nende põhjal ju hinnatakse meie maad.

Eesti parimas teatris Linnateatris tuli lavale noorteetendus «Lantimiskunstnikud». Noored on kõik: dramaturg Kristiina Jalasto, lavastajad Paavo Piik ja Diana Leesalu, näitlejadki, kes alles äsja särasid Nüganeni unustamatus ja lummavas suveetenduses «Scapini kelmused». Noorteetenduse «Lantimiskunstnikud» uba peitub lühidalt järgmises: pärisseks on parem kui onanism ning seksipartnerit oleks etem pidada inimeseks, mitte aga suhtuda temasse kui inimnäolisse onanismi.

Mulle jättis see etendus mingi Woody Alleni – kes ei ole mind kunagi suutnud vaimustada – stiilis filmi ümberjutustuse mulje. Isegi silmapaistvad näitlejad muutusid kuidagi kahvatuks ja üheplaaniliseks, kui pidid nalja heitma umbes nii: «Kui ei õpi lantimiskunsti, jääb parem käsi igaveseks sinu ainsaks intiimsõbraks.» Aga jumal sellega, pole minu asi kohut mõista noorte organoleptiliste probleemide üle.

Mind hämmastas pigem see, et etenduse jooksul kõlas kolm korda kuulus kolmetäheline vene sõna, mis, nagu ma aru saan, on kindlalt jäädvustunud eesti kõnepruuki. Pole midagi öelda, seda sõna on juba ammu, sageli ja mõnuga kasutatud kõigil Venemaa lavadel, see on leidnud koha raamatutes, «paitanud» kõrvu tele- ja kinoekraanilt. Ent ikkagi on kuidagi solvav, et kogu rikkalikust ja suurest vene keelest on eesti keel üle võtnud just selle sõna, et just sel tasemel on toimunud kultuuride vastastikune rikastumine.

Mulle tundub, et me kipume unustama, et elu koosneb ühendatud anumatest, mitte isoleeritud reservuaaridest. Vaadake kasvõi internetikommentaare: suur koor koosneb tihtipeale ulgumisest, hammaste kiristamisest, kraaksatustest. See on aga ainuke tagasiside, millele muu puudumisel hakkavad tahtmatult orienteeruma ka tekstide autorid. Häbi tundmata kirjutatakse iseendale kiitvaid vastukajasid, taipamata, et nende stiil on kohe ära tunda. Keegi astub varjatud poleemikasse. Keegi röögatab ägedalt, et ei pööra üldse tähelepanu enda kohta tehtud märkustele. Ent teisi nähtavaid lugejaid ju polegi. Või kui on, siis ei anna nad kuidagi endast märku.

Kangesti tahaks kurta ja käsi ahastuses kokku lüüa: sel aastal tõime Dovlatovi päevade raames lavale etenduse Juhan Viidingu luuletustega, mis oli kahes keeles ja milles mängisid nii eesti kui vene näitlejad. Meid toetasid kultuuriministeerium, kirjanike liit, kultuurkapital, eesti ja vene ajalehed, raadio, saalid olid vaatajaid täis. Ainult et vaatama ei tulnud ei kirjanikud ega näitlejad, peaaegu mitte keegi neist Viidingu kolleegidest, kellele peaks tema looming eriti südamelähedane olema.

Võib-olla me rikkusime oma lavastatusega midagi Juhani maailma harmoonias, aga võib-olla avastasime tema kunstiruumis hoopis midagi uut? Kangesti tahaks teada! Meile rakendus seesama tüün ükskõiksus, mis vastuvaidlematult matab kõik unustusse ja kinnistab meie teadvusse mõttetera: milleks erutuda, milleks rabelda, niikuinii pole kellelegi midagi vaja.

Ma näen pääseteed rangetes nõudmistes välise kultuuri suhtes. Mul on väga hästi meeles, kuidas Lennart Meri oma esimesel presidendi vastuvõtul haaras ühe külalise lahtisest nööbist, nööpis tema pintsaku kinni ja seletas otse telekaamerate ees, mismoodi peab välja nägema ja kuidas käituma sellise taseme vastuvõtul.

On vaja, et inimesed peseksid enne söömist käsi, kasutaksid nuga ja kahvlit, väljutaksid oma kehast üleliigse ainult selleks ettenähtud kohtades. Et jututeemaks ei oleks ainult elektri hind, sest ega me selle kohta nagunii midagi uut ja head öelda suuda. Võiks näiteks proovida kõnelda laiendatud lihtlausetega, tunda, kuidas sõnu ei jagu, et paljud sõnad on kaotanud mõtte ja tarvidusegi neid kasutada. Mõtiskleda.

Ettevaatlikult, täpselt, pisitasa proovida vestluskaaslast mitte solvata rämeda tooniga, rämedate sõnadega, proovida teda mitte läbi peksta, maha lasta, elusalt maha matta. Võib ka lihtsalt lurjusele kätt mitte anda. Keegi teine aga ei anna kätt sulle. Ja lähemegi rahulikult eri teed.

Aga kui rahulikult ei saa, siis ehk pöördume tagasi elektriteema juurde. Milleks see üldse inimestele, kes ei loe raamatuid inimestest, ei kõnele inimkeeli, ei suhtle inimlikult. Süütame lõkked, tõmbame nahad ümber, teritame odaotsad ja läheme mammutit jahtima.

Ees mingu rahvasaadikud, nad on omavahelistes löömingutes karastunud, nende järel aga mingu naised, kes, jumalale tänu, on saavutanud võrdõiguslikkuse, see tähendab sisuliselt loobunud naiselikkusest, ja siis kõik ülejäänud. Mammutid on suured, elada on rahulik, kõht on täis. Ümber lõkke võib aga tantsida: see on kõigile mõistetav kunstiliik, ei nõua mingeid intellektuaalseid ja, mis kõige peamine, hingelisi pingutusi.

Tasub minna öösel Tallinna kesklinna – seal võib näha meie maa palet. Küllap imestate: linna on juba hõivanud džungel, seal kõlavad purjus loomakriisked, ulgumine, roppused valguvad peale igast küljest. Kes on ettevõtlikum, istub juba puu otsas, olles välja valinud mugava oksa.

Kiplingil on ballaad idast ja läänest, mis jäävad alati oma kohale. Nüüd võib aga lugejat rõõmustada: nad on oma koha vahetanud. Ning me ei ole enam läänes, me oleme juba ammu idas, Bombays, kus öiti valitseb üks maailma kärarikkamaid ja saastatumaid foone. Räägitakse, et kogemusteta on Bombays esialgu väga raske hakkama saada …

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane