Raul Raudsepp: 30 on küll

Praeguseks on liikumine kasvanud rahvusvaheliseks. Näitena võib tuua Austria linna Grazi, kus on elurajoonides kehtinud kiiruspiirang 30 km/h juba 20 aastat. Seesuguseid linnu on mitmel pool maailmas tegelikult üsna palju. Olukorra tõsidusele viitab see, et eelmisel aastal kuulutas ka ELi transpordi ja turismi nõukogu välja üleskutse elurajoonides piirkiiruse 30 km/h kehtestamiseks.

Milles on selle asja mõte? Autojuhtide kiusamine? Eks inimene, kes on autosse istunud, hakkab ilmselt kohe sedamoodi mõtlema. Siinkohal on paslik meelde tuletada satiirikuid Ilfi ja Petrovi, kes tõstatasid selle teema ajal, mil autosid tänavail peaaegu polnudki, vähemalt tänapäevaga võrreldes.

Asja sisu võiks väljendada küsimuses: kellele, millele, milleks elukeskkondi kujundatakse, arendatakse, ehitatakse? Juhul kui linnaruumi (üldse tiheasumiruumi) näol on tegemist autosõidukeskkonnaga, siis tulebki nii öelda ja edasine arutelu kaotab mõtte.

Kui võtta näiteks üks Eesti väikeasum, siis veel 60 aastat tagasi oli see asum tervik. Praegu on aga liiklussoon selle kaheks (või enamaks) lõhestanud. Kui ühes asumis satub olema kaks poodi, mis asuvad teine teisel pool liiklussoont, on sellega üldiselt ka klientuur «poole valinud».

Niisugune asjakorraldus (aja jooksul kujunenud), kus töökohti leidub ainult nn tõmbekeskustes, on tekitanud ja üha kasvatab motoriseeritud hulkasid, mis ühest unisest väikeasumist läbi sõidab. Sealjuures tekib neis hulkades vimm: jälle üks urgas, kus pean kiiruse 70ne peale võtma, järelikult sõidan 85ga.

Lapsi ei julgeta praegu eriti kusagil omapead õue lubada, tänavaist rääkimata. Üks paljudest põhjustest on seesama – asumi lõhestamine. Paratamatult on ka lastel asja teisele poole liiklustrassi (kool, trenn, sõbrad).

Arvesse tuleb võtta asjaolu, et 50 km/h liikumiskiiruse korral on avariisse sattunud täiskasvanud jalakäijal surma saamise võimalus 60 ja lapsel 80 protsenti. 30 km/h puhul kahanevad vastavad näitajad alla kümne protsendi. Vastastikune märkamine ja kokkupõrke vältimise võimalus on oluliselt suurem.

Põhiliselt tuleks kõne alla kaks lahendusvõimalust: magistraalide asulatest mööda suunamine või asumites kiiruse piiramine 30 km/h. Esimesel puhul hakkavad meie maailma parimad rahalugejad käsi ringutama, teisel puhul hakkab sapp kobrutama motoriseeritult (tavaliselt üksi autos) kulgejal. Seda küll vaid teele jäävates asulates. Oma külas võib sama tegelane olla üliagar piirangute eest võitleja.

Niisiis, ülaltoodu kokkuvõtteks: loomisel on vastav liikumine Eestis, mis kodanikualgatuse korras kavatseb kogukondi lõigustavate liiklussoolikate näilist läbilaskevõimet ohjeldada.