Indrek Ibrus: kultuuri koordinatsiooni tõrked

Kultuurivallas oli aasta 2011 pisut erakordne. Eks kultuurielu ise pulbitses ikka – leidus häid filme, muusikat, teatrit, vaikselt tiksus taustal ka kultuuripealinn. Kuid mis seekord asja erilisemaks tegi, oli poliitika esiletõus kultuuri taga. Kultuuripoliitika hakkas täitma esi- ja arvamuskülgi.

Aasta alguses lõi teema pauguga lahti laiem äratundmine, et valimistel osalenud erakondade kultuuri puudutavad programmijupid olid kohati üsna nõrgukesed. Edasi järgnes Eesti Kultuuri Koja kokkutulek kui teatud vaikne protest seniste tegematajätmiste vastu. Päevakajalist meediat on täitnud pingelised diskussioonid suurehitiste – Eesti Rahva Muuseumi ja kunstiakadeemia – otstarbekuse üle.

Aasta lõpus kütsid meeli minister Rein Langi hoogsad väljaütlemised raamatukogude valikuprintsiipide ning rokkmuusika toetamise üle. Ja lõpuks, millest meedias on ehk vähem juttu olnud, alustatud on ka Eesti kultuuripoliitika alusdokumentide läbivaatamist.

Ühelt poolt on kultuuriministeerium loovutanud justiitsministeeriumile autoriõiguse läbivaatamise, teiselt poolt on kultuuriministeerium alustanud liikumist uue «kultuuripoliitika arengusuundade» dokumendi suunas.

Nood viimased arengud indikeerivad, et 2011 oli vaid algus. 2012 liigutakse juttudelt tegudele. Õhus on elektrit, küllap saadakse ka särtsu. Võib pakkuda, et konfliktiteljeks saab ühelt poolt vajadus kultuuripoliitikat süsteemselt ümber mõtestada, ent teiselt poolt särtsaka ministri vastuolulised impulsspoliitikad.

Nende vastuolude osas on ministri hiljutised väljaütlemised olnud ise piisavalt kõnekad. Raamatukogude puhul näis minister teadvat, mis hea on, ei usaldanud nii-öelda rohujuuretasandi nõudlust. Minister võttis koolipapa positsiooni, kes tahab piirata ja suunata rahva kultuurivalikuid.

Rokkmuusika puhul ta aga pigem eiras seniseid väärtusliku/vääritu kategooriaid ning tõstis pjedestaalile midagi, mis seal seni ei olnud. Samas see pjedestaalile tõstetu, kuulukse, on ministrile enesele sümpaatne kultuurivorm. Niisiis on valik taas omamoodi elitaristlik – kultuuripoliitika lähtub parasjagu võimul oleva eliidi eelistusest. Sest miks rokk ja miks mitte dubstep? Miks üks ja mitte teine?

Sellise, valitsejate üksikeelistuste põhisel kultuuripoliitikal on Euroopas pikk ajalugu. Kogu kultuuripoliitika kui tegevusala ja strateegia kerkis ­Euroopa ühiskondades esile möödunud sajandi keskpaigas ja seda vajadusena reageerida pead tõstnud «kultuuritööstuse» vastu.

Nii vasak- kui ka parempoolne eliit on olnud ühte meelt selles, et kommertseesmärkidega masinavärk on kultuuri trivialiseeriv, ei ole üldjuhul võimeline tõelisi kunstiväärtusi looma ehk kultuuriturg varem või hiljem «tõrgub». Et turutõrkest aga üle saada, peab eliit andma juhatust, mis on kultuuris väärtuslik, ja võtma selle seejärel riikliku eelhoolduse alla.

Samas tuleb tõdeda, et lisaks ideoloogilistele positsioonidele on turutõrke loogikast lähtuv kultuuripoliitika valitsejatele sobinud ka pragmaatilises plaanis. See annab võimaluse tervikpoliitika üksikküsimusteks lahti haakida, rahuldada lobi- ja valijagruppe ning lihtsustada valimislubadusi.

Lisaks ilmselt ka vähem või rohkem süsteemne arusaam, mis on kultuuris väärtuslik, ning usk, et valitsejate ülesanne ongi neid väärtuskategooriaid kultuuris juurutada.

Kuid siiski, kas on alternatiivi üksikeelistuste põhisele kultuuripoliitikale? Üheks uuemaks teeks on püüda reageerida poliitikatega mitte turutõrkele, vaid niinimetatud koordinatsioonitõrkele.

Selle selgitamiseks alustan iidamast ja tuntud ühiskonnateooriast. Eestis juhtub ju keskmisest lugupeetum sotsioloog olema sakslane Ulrich Beck koos oma riskiühiskonna mõistega. Lihtsalt öeldes viitab see, et elame komplekssust täis ajastul, kus inimtekkelisi riske on aina enam ning seetõttu on vaja ka üha keerukamaid riskijuhtimise mehhanisme.

Samas ei tuleks Becki tõlgendada lihtsustavalt. Nagu ta hilisemates töödes on rõhutanud, on uued riskid tihti küll inim­tegevuse tagajärg, kuid samas inimkonna kasvav «refleksioonivõime» aitab neid aina paremini märgata, kaaluda ning lõpuks ka arvesse võtta.

Nagu aga mitmed juhtivad semiootikud Umberto Ecoga eesotsas on esile toonud, on just kunstide kujundiloomevõime ja sealtkaudu ka võime luua uusi tähendussüsteeme ühiskonna reflektiivses toimes keskse tähtsusega – kriitiline kunst aitab riske märgata ja neid kõnekalt kommunikeerida, aidates nõnda kaasa tähenduste, interpretatsioonide ja «võimalike maailmade» rikkusele ühiskonnas. Ent see tagab ka arengualternatiivide rikkuse, mis igale «riskiühiskonnale» paratamatult hädatarvilik.

Kuid ka kogu tarbekultuur, disain jms on olulised, aidates kaasa tehnoloogiliste innovatsioonide nn difusioonile ühiskonnas – aidates sobitada need inimkonna reaalsete vajaduste ja kultuurimustritega. Nii kujutavad sellised kunstilähedased praktikad endast paljuski ühiskonna kõigil tasanditel aset leidvat dialoogilist protsessi, mille eesmärgiks sobitada omavahel pulbitsev inimkultuur ja inseneriteaduste saavutused.

Teisisõnu, kunstid on ühiskonna arengudünaamika perspektiivist olulised, et toota ühiskonnas kogemuste, interpretatsioonide ja tähenduste rikkust, et toota nn tähendusinnovatsiooni. Ja see innovatsioon, nagu Austraalia majandusteadlane Jason Potts on näidanud, on eeltoodud põhjustel oluline ka laiemat arengut tagavate nn rahvuslike innovatsioonisüsteemide komponendina.

Mis võiks sellest aga järelduda Eesti kultuuripoliitika jaoks? Juri Lotmani teoretiseeringute üheks põhialuseks oli, et uus tähendus ja teadmine sünnivad dialoogis, läbi infovahetuse. Mida enam on kultuurivallas dialoogi, seda elujõulisem on see kultuur, seda tugevamalt toetab see ühiskonna arengut.

Eesti Kultuuri Koja kokkutulemist möödunud aastal võiks võtta märgina, et dialoogilisusega eesti kultuuris ei ole seni ehk kõige paremini olnud. Innovatsiooniteooria keeles võibki öelda, et esinenud on «koordinatsioonitõrge».

See tähendab, et kultuuriinstitutsioonide (või «agentide») võrgustik ja omavahelised suhted pole piisavalt tugevad, et uuenduslikku kultuuri efektiivselt välja filtreerida. Toimival puhul oleks sedalaadi institutsionaalse võrgustiku efektiks innovatsioonid, mis ühelt poolt tagavad ühiskonnas tähendusrikkuse, toimides nõnda n-ö riskiühiskonna maandusmehhanismidena. Teiselt poolt aga tooksid edukate kommertsproduktide loojatele ka leiva lauale, osaledes nõnda ühiskonna ainelise arengu tagamises.

Mida see praktiliste poliitikameetmete plaanis tähendab? Mitte seda, et minister otsustab mõnd üksikut muusikaliiki või kirjandusžanrit toetada, vaid rajab selle asemel institutsionaal­sete tugitaristute süsteeme, mille komponendid toetavad korraga nii kunstiväärtuste suunas pürgimist kui teisalt vajadusel ka nende kommertsialiseerimist.

Ühelt poolt tasuta kunstikoolid ja täienduskoolitused, ka subsideeritud «ühistööpinnad» või loomemajad, muuseumid ja muud kompetentsikeskused. Siia juurde käivad ka kõik laiemad juurdepääsu- ja osalusplatvormid – avalik-õiguslik meedia, muuseumid jms –, mis peavad toestama kultuurilist osalust kogu laia kodanikkonna seas.

Teiselt poolt kommertsväljundile suunatud inkubaatorid, klastrid, ekspordiagentuurid ja subsideeritud kaubanduspinnad.

Kokku peaks see andma üksteist toetavate erilaadsete, nii avalike kui ka eraõiguslike institutsioonide võrgu, mis toetab nii laiemat tähendusinnovatsiooni kui võimaldab vajadusel ka innovatsioonide kommertsialiseerumist, lubades loojatel leivale ka vorsti teenida.

Selline institutsiooniline taristu peaks aga oma «väljundite» osas olema tingimata iseorganiseeruv – ilma täiendava poliitilise sekkumiseta filtreerima väärt innovatsiooni välja kohtadest, kust iga üksik kultuuriminister seda oodatagi ei pruugi. Olgu see lõpuks siis rokkmuusika või ehk siiski dubstep.

Teisisõnu: moodne kultuuripoliitika peab vältima üksikküsimustesse takerdumist ning panustama multifunktsionaalsete tugitaristute ja süsteemide iseorganiseerumise toetamisse. On märke, et sellised eesmärgid on tõusmas ka kultuurivalla mitmesuguste «sidusgruppide» tahtmiste sekka.

Seega võib oodata, et 2012 tuleb kultuuri korraldamisel olema konfliktide adresseerimise aeg: kas rohkem ülalt alla juhtimist või enam detsentraliseerimist, iseorganiseerumist, dialoogilisust ja koordinatsiooni?

Indrek Ibrus, PhD, on Tallinna Ülikooli teadur.

5 mõtet

•    Poliitika silmanähtava esiletõusuga kultuuri taga kerkisid ka kultuurivaldkonna põhiküsimused tänavu laiema avalikkuse huviorbiiti. Tuleval aastal saavad sõnadest teod.

•    Valik on omamoodi elitaristlik – kultuuripoliitika lähtub parasjagu võimul oleva eliidi eelistusest.

•    Eesti Kultuuri Koja kokkutulemine on märk sellest, et dialoogilisusega eesti kultuuris ei ole seni ehk kõige paremini olnud.

•    Mida enam on kultuurivallas dialoogi, seda elujõulisem on see kultuur, seda tugevamalt toetab see ühiskonna arengut.

•    Moodne kultuuripoliitika peab vältima üksikküsimusi ning panustama eriilmeliste tugitaristute ja süsteemide iseorganiseerumise toetamisse.

2012:

Postimehe arvamustoimetuse artiklisari teeb tänavu fookuses olnud küsimuste abil ettevaate algavasse aastasse.

•    Kui tugev on õieti Eesti majandus? Raul Eamets, 16.12

•    Eesti erakonnad. Mis saab homme? Urmet KOOK, 19.12

•    Kuidas toetada eesti kultuuri? Indrek Ibrus, 22.12

•    Kuidas aitab teadus 7 miljardit inimest?

•    Milline «suvi» tuleb pärast araabia kevadet?

•    Kas kapitalismi ja demokraatia abielu on läbi?

•    Mis saab Euroopa Liidust?