JUHTKIRI ⟩ Rahvastikukriis süveneb

Eestis on sündinud viimastel aastatel järjest vähem lapsi. Foto: Arvo Meeks

• Eesti demograafiline kriis süveneb.
• Valitsuspoliitikud ei taha kõneleda kahanevast eesti rahvast.
• Rahvastikubilanssi hoiavad plusspoolel Ukraina põgenikud.

Postimees on korduvalt juhtkirjades kirjutanud, et Eestis on rahvastikukriis, mis vajaks valitsuse tähelepanu. Sest valitsus juhib Eesti riiki, mille eesmärk on põhiseaduse järgi eesti rahva ja keele kestmine läbi aegade. Kui meil pole enam rahvast, siis mis mõte on Eesti riigil?

Kahjuks pole näha valitsuse soovi selle teemaga tegeleda. Selle asemel kuuleme kas rahustavaid sõnumeid või siis juttu hoopis teistel teemadel. Likvideeritud on rahvastikuministri ametikoht, vähendati kolmanda lapse toetust – ehkki pole mingi saladus, et vaid kolme ja enama lapsega perekond annab pisutki lootust rahvastikuaugust välja ronimiseks, kuna kõigil perekondadel ei olegi lapsi.

Paraku on see probleem, mis ei lahene iseenesest nagu aprillis Tallinnas ja Harjumaal maha sadanud paks lumi. Tegemist on probleemiga, mis läheb aja jooksul üksnes hullemaks ning mingil hetkel võib muutuda tagasipöördumatuks protsessiks, mida saab üksnes aeglustada. Eesti ühe prominentseima rahvastikuteadlase Allan Puuri sõnul võibki juhtuda, et juba käesoleva sajandi lõpuks on eestlasi vaid pool siinsest rahvastikust.

Äsja avalikustas statistikaamet värsked andmed Eesti rahvastiku muutuse kohta eelmisel aastal. Loomulik iive on negatiivne, teisisõnu suri aasta jooksul 5053 inimest rohkem, kui sündis, ning rahvaarv kasvas sisserände tulemusel, peamiselt sõja eest põgenevate ukrainlaste näol. Väga halb on olukord ka sündide arvuga, mis on Eesti rahvastikustatistika ajaloo kõige suuremas madalseisus. Eelmisel aastal sündis vaid 10 949 last.

Tendentsi jätkudes jõuame demograafilisse vetsupotti, millest on kirjutanud professor Rein Taagepera. Kui sünnib vähem lapsi, siis neil sünnib omakorda vähem lapsi ja nii edasi, kui just ei toimu ootamatut hüpet sündimuses, nagu väidetavalt juhtus peale Põhjasõda. Aga pole mõtet eeldada, et tänapäeval saaks meil perekonnas olema kümmekond last.

Eestis on rahvastikukriis, mis vajaks valitsuse tähelepanu. Eesti riigi eesmärk on põhiseaduse järgi eesti rahva ja keele kestmine läbi aegade.

Mida siis teha? Esiteks on vaja tunnistada probleemi tõsidust valitsuse poolt ning reageerida tuleb kohe. Tuleb suurendada kolmanda lapse toetust, taastada rahvastikuministri koht ning mõelda, mida teha ühiskonnas selleks, et rasedale emale pakutaks puupüsti täis Elroni rongis istet.

Üks positiivne nihe halvas olukorras siiski on. Viimase seitsme aasta jooksul on ennast eestlaseks pidavate inimeste arv kasvanud 25 000 võrra, mis tähendab sisserännanute või nende järglaste integreerumist. Ka integratsioon on midagi, millega peaks valitsus prioriteetse teemana tegelema. Meile saabunud ukrainlastest on hetkelist abi Eesti majandusele, ent kui osa neist otsustakski siia jääda, keele ära õppida ja kohaneda, aitaks see meil demograafilisest vetsupotist allaminekut vältida.

Kas meie sisserändajate kodustamise poliitika on piisav? Kahtlane. Seevastu võivad probleemid ootamatult võimenduda, kui Ukraina sõda lõppeb ja kõik koju lähevad.