Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Arvamus

:

Indrek Saar: aeg teha põlevkivielektriga lõpparve!

Täna arutab riigikogu sotside algatusel olulise tähtsusega riikliku küsimusena elektri hinna temaatikat. Põlevkivielekter tähendab raiskamist ja saastamist – sellest tuleb loobuda, leiab Riigikogu liige ja SDE peasekretär Indrek Saar.

Energiamajanduses kipub Eesti käituma nagu majaomanik, kes kütab oma katkist pliiti maja küljest kistud voodrilaudadega. Teadagi on siis varsti järg seinapalkide käes.

Selline maja kütmine läheb meile aga väga kalliks. Ka Eesti riigi ambitsioonid rohemajanduse vallas pole tõsiseltvõetavad enne, kui põlevkivi kasutamise osas on läbi viidud revolutsioon. Põlevkivi on oma keemiliselt koostiselt ääretult rikas, kuid täna oleme isegi õlitootmises - mis on kordades efektiivsem põlevkivi ahju ajamisest - alles algusjärgus. Ühinen nende asjatundjatega, kes on veendunud, et nähtavas tulevikus leitakse põlevkivile veelgi tulu toovamaid töötlemisviise - egas ilmaasjata spekuleerita põlevkivist kulla tootmise üle…

Põlevkivielekter on kui toas elutsev hiiglane, kellest valitsusel on õnnestunud aastaid mööda vaadata. Põlevkivienergeetika on täna konkurentsitult suurim vee ja mineraalsete loodusvarade kasutaja ning jäätmete tekitaja. Põlevkivisektor kasutab 79 protsenti Eesti kõigist veeallikatest, lisaks langeb tema arvele 86 protsenti CO2 ja 90 protsenti muude õhuheitmete summaarsest kogusest.

Umbes 70 protsenti kõigist Eestis tekkivatest jäätmetest on seotud põlevkivienergeetikaga, samas moodustavad olmejäätmed vaid 3 protsenti jäätmete koguhulgast. Nende tõsiasjade valguses on oma lastele veidi piinlik rääkida säästlikust veekasutusest ja prügi sorteerimisest.

Põlevkivielekter tõstab ka küttepuu hinda
Eleringi juhi Taavi Veskimägi hinnangul toetatakse tänavu Eestis põlevkivienergeetikat 250-300 miljoni euroga, millest 120 miljonit eurot laekub CO2 kvootide müügist ja 150 miljoni euroga hüvitatakse kunstlikult madalal hoitud põlevkivihinda. Lisaks makstakse Eesti Energiale aastas ligi 12 miljonit eurot puidu põletamise eest põlevkivikateldes.
Sisuliselt on tegu valitsuse heakskiidu saanud Eesti Energia petuskeemiga - toetus on mõeldud neile koostootmisjaamadele, kes kasutavad elektri tootmisest üle jääva energia ära soojusena.

Tegelikkuses juhitakse põlevkivikateldest ülejääv energiakogus kahe kolmandiku osas lihtsalt Narva jõkke. Kõigele lisaks tõstab see skeem kunstlikult puidu hinda, mis suurendab märkimisväärselt nende inimeste väljaminekuid, kes oma kodu puiduga kütavad. Taastuvatele allikatele makstakse seega toetust pea 10 korda vähem ehk veidi üle 30 miljoni euro.

Iga aasta miljard korstnasse
Tasub meenutada, et Eesti põlevkivil ei ole turuhinda, vaid talle on kehtestatud riigi poolt hind, milleks on 10 eurot tonni kohta. Kui võrrelda seda maailmaturul vabalt kaubeldava samaväärse kivisöega, mille tonni hind on 80-86 euro juures, siis on näha, et me doteerime põlevkivielektrit täiendavalt veel sadade miljonite eurodega aastas.

Ometigi ei ilmuta põlevkiviajastu sugugi veel väsimuse märke. Vastupidi – suurenevad nii kaevandatavad kogused kui investeeringud ja toetused, kuigi kõik teavad, et tegu on äärmiselt piiratud ja kasvava tarbimise juures kiiresti ammenduva ressursiga.

Kõige krooniks kavatseb valitsuskoalitsioon eraldada riigieelarvest täiendavad 156 miljonit eurot uute põlevkivikatelde ehituseks ning on lähetanud Brüsselisse palve saada saastekvootide arvelt veel sadu miljoneid eurosid, et need siis põlevkivienergiasse matta.

Tõenäoliselt jääb aga vastav luba Euroopa Komisjonilt tulemata, mis veelgi kinnitab asja läbimõtlematust. Samas tunneb riigikontrolör oma värskes aruandes muret selle üle, et 2013. aasta 1.jaanuaril avanev elektriturg ei pruugi tuua mitte ainult hüppelise hinnatõusu, vaid ka Eesti Energia pankroti. Avatud turu tingimustes ei ole põlevkivielekter enam konkurentsivõimeline ja seda hoolimata ulatuslikust dotatsioonist.

Tarbija pimedas toas
Keskkonnaminister Keit Pentus tõdes oma artiklis (PM, 21.10) igati krapsakalt ja kiiduväärselt, et üksnes uued tehnoloogiad ja lahendused saavad olla rohelisema majanduse vedruks.

Probleemi tõsidust hästi mõistev Pentus jätab samas selge seisukoha võtmata koalitsioonipartnerist majandusministri Juhan Partsi Eesti energiasektorit puudutava pimesikumängu asjus.

End vastutusest vabastades vihjab ta vaid: «Ilmselt ootab avalikkus pingsalt meie energeetika eest vastutava ministeeriumi kava energiamajanduse pikaajaliste plaanide kohta. Milliste otsuste abil me oma sõltuvust fossiilsest allikast toodetava energia järele vähendame? Millal vaatame kriitiliselt üle riigile kuuluva energiaettevõtte investeeringuplaanid? Kuidas väldime tulevikus olukorda, kus pidevalt tuleb ühe energialiigi kohta vastukäivaid signaale?»

Tuleb nõustuda, et seni kuni majandusminister ei hakka asjadest ausalt rääkima ja tervikpilti avama, ei ole ka tarbijal võimalust aru saada, milliste valikute ees me tegelikult seisame.

Sestap pole imekspandav, kui ajakirjanik Mikk Salu leiab oma rohemajandusele keskenduvas artiklis (PM, 19.10), et: «kui majandus põhineb poliitilistel suunistel ja ümberjagamisel, kaob tarbijal vähimgi kontroll valikute üle, mis on tegelikult roheline, mis on nende tegelik hind, mis tasub ja mis mitte.»

«Homme jälle me joome bensiini..»
Nii jääbki oma elektriarvete pärast muretsevatel inimestel hingevärinal oodata, milliseid mõtteid tuul Partsi pähe veel puhuda võib. Praegu tundub, et puhub tagasi eelmisesse sajandisse. Kui 2009. aasta lõpus seadis tema juhitud ministeerium elektrimajanduse arengukavas eesmärgiks, et Eestisse tuleb rajada elektrituulikuid võimsusega 900 MW, siis 2010. aasta lõpus vajus latt 650 MW juurde. Nüüd on minister koguni avastanud, et piisab olemasolevastki 180st MW.

Samas näeme Juhan Partsi esitlemas järgmist läbikukkumisele määratud kampaaniat vähendada taastuvenergia tasusid, mille tegelik tulemus saab olla elektrihinna tõus, rääkimata iganenud ja konkurentsivõimetust energiatootmise soosimisest. Kinni tuleb see maksta tänastel tarbijatel suuremate elektriarvete ja meie lastel keskkonnakahjude ja ebamõistlikult raisatud põlevkivi näol.

On aeg hakata põlevkivist kulda tegema, mitte Narva jõge kütta. Tuleb tagasi tuleb tulla juba aastaid tagasi välja töötatud mitmekesise energiatootmise kava juurde, mis vajab muidugi kaasajastamist ja ambitsioonikamaks muutmist. Ja kindlasti peavad valitsuse liikmed hakkama asjadest otse ja avatult rääkima. Nii saame ka mõistliku ja konkurentsivõimelise hinnaga elektri.
Vastasel juhul laulame ka 2020. aastal: täna jälle me joome bensiini.
 


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
    TARKUSEPÄEV
    Viimased uudised
    Top lood
    Top kommentaarid
    48h populaarsemad teemad
    POSTIMEES.ee
    Elu24
    Majandus24
    Sport
    TallinnCity
    Naine
    Tarbija24
    Välisuudised
    Arvamus
    Kultuur
    VIIMASED GALERIID
    Arhiiv