Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Marti Aavik: Ansip pole enam peaminister! Tõsi ka?

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Marti Aavik | FOTO: Tairo Lutter / Postimees

Kas olete kuulnud lugu inimestest, kes tulid 1991. aasta septembri hakul maakodust ja said alles siis suure imestusega teada, et Eesti iseseisvus on vahepeal taastatud, et kümmekond päeva varem oli kõik noateral ning seda mitte üksnes Tallinnas?

Suvel ongi võimalik uudistest täielikult mööda elada (ja muidugi mitte ainult suvel). Selleks pole tarvis olla romantilise maakodu omanik ega isegi mitte teadlik info(tehnoloogia)st puhkaja. Piisab palju vähemast.

Eelmisel suvel kuulsin juhtumisi, kuidas härrad ja üks daam nende poetaguses omailmas kirusid valitsust, mida nende teada juhtis endiselt Andrus Ansip (siiski mitte enam Mart Siimann). Jüri Ratta kirumiseni jõuavad nad küllap siis, kui too enam peaminister pole. Ja sisuliselt päevauudisteta elamiseks pole ilmtingimata tarvis juua kuus liitrit kanget õlut päevas.

Tean paari teadlast, kes on mulle öelnud, et nad täiesti teadlikult ei loe ajalehti ega vaata/kuula uudiseid – neid poliitika, spordi jmt omi. Inimene keskendub oma erialastele tegemistele ja eraelule ning kes oleme meie, et selle pärast etteheiteid teha. Või miks peaksime põlastavalt vaatama inimesele, kes on Araabia hurtade tõuühingu aktiivne liige, aga ei tea mõhkugi idamaade ajaloost ega tunne ülepea mingit huvi millegi muu kui koeraasjanduse vastu? Rahvavalgustus mistahes valdkonnas ei pea iga kord tingimata olema kuri ja halvustav. Las inimesed olla, nagu nemad on.

Mullamutt elab kenasti omailmas ja vähe sellest, et ei tunne huvi, tal puuduvad igasugused eeldused selleks, et ta oskaks seostada oma saatust eelnõuga, mida parasjagu arutatakse Tallinna linnavolikogus. Tal pole aimugi, et insener on joonistanud plaanile kriipsud, mille järgi pööratakse segi ta jahimaad, ja seal, kus varem vingerdasid kõige rasvasemad vihmaussid, on edaspidi soojustrass, ja selle kohal sillutatud parkla – proovi sa seal hunnikuid üles ajada.

Tsiviliseeritud kenades keskkondades võibki kergesti tekkida illusioon, et maailm seisab ja kui mina seda tähele ei pane, siis ei juhtugi midagi. Või ka vastupidi: kui mina rabelen, siis küllap on muutusi igal pool.

Käepärane näide on Eesti eesistumine Euroopa Liidus, mis vahetult osalevatele ametnikele ja poliitikutelegi võib tähendada ja ilmselt tähendabki tohutut rabamist ja pingutust. Ometi teavad nad ohkamisi ette, et suvekuudel ELi ilmas tegelikult midagi suuremat ei liigu ja sisulise tegevuse edendamiseks jääb kolmveerandsada tööpäeva septembrist kuni suurema jõulutamise alguseni.

Ometi on nii, et vundamenti nendele protsessidele, mis mõjutavad meie elu, laotakse kogu aeg. Isegi suurte suvepuhkuste ajal. Ja muidugi leidub, nagu ajaloost veenvalt teame, neid, kes oma omakasupüüdlikke samme just selleks ajaks sätivadki, kui kõik viisakad inimesed tahaksid hinge tõmmata. Nii et silmanurgast tasub vist ikkagi uudiseid jälgida?

Tagasi üles