Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Vladimir Sazonov: Saddam Hussein oli Islamiriigi ämmaemand

11
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Sunnitliku äärmusrühmituse Islamiriik võitlejad. | FOTO: Scanpix

Lähis-Ida uurija Vladimir Sazonov kirjutab, kuidas valmistas ligi veerandsada aastat kestnud Saddam Husseini režiim tahtmatult ette pinnase Islamiriigi tekkeks Lähis-Idas.

Palju on räägitud põhjustest, miks Islamiriik Lähis-Idas tekkis. Põhjusi on nimetatud mitu, nende seas võib loetleda USA invasiooni Iraaki, Al-Qaeda tegevust Iraagi pinnal, Iraagi sisemisi arenguid ja pingeid (sh rahvuslikke ja usulisi konflikte), kuid ka muid sise- ja välisfaktoreid. Üks nende kõige hapumaid vilju on ISIS.

Tulles tagasi põhjuste juurde, miks ikkagi islamiäärmuslus just Iraagis õitsele puhkes, ei tohi unustada üht väga olulist põhjust, millest pole piisavalt räägitud. See peitub Husseini režiimi tegevuses. Nimelt just diktaator Saddam Husseini ja Araabia Taassünni Sotsialistliku Partei ehk Baa’thi partei tippjuhtide flirdi tõttu salafistlike äärmusislamistidega tekkis Iraagis soodne pinnas, mis aitas kaasa äärmuslike ja terroristlike organisatsioonide tekkele.

Ent kuidas juhtus nii, et Saddam Hussein, juhtides Iraagi Araabia Taassünni Sotsialistlikku Parteid – mis algselt oli oma loomult sotsialistlik ja sekulaarne partei –, hakkas oma riigis soosima islamismi?

Esiteks ei tasu unustada, et Saddam polnud eriti suur sotsialist, vaid pigem araabia natsionalist ja kohati äärmuslike vaadetega. Teadagi soodustab mis tahes äärmuslikkus äärmuslikkust ka teistes valdkondades.

Saddam oli mõjutatud araabia natsionalismist, nasserismist, kuid eelkõige oli ta onu Kairallah Talfah see inimene, kes aitas kujundada Saddami maailmavaadet. Onu Talfah mõjutas noort Saddami väga tugevasti, ta kasvatas teda ning vormis Saddami ideid. Talfah oli vaadetelt äärmuslik araabia šovinist ja antisemiit, kes vihkas juute ja pärslasi. Võimule saades oli Saddam küps ultranatsionalist, juutide ja iraanlaste vihkaja ning panarabist, kes unistas võimsast Araabia suurriigist, mida ise ihaldas juhtida.

Saddami eeskujudeks said suurvallutaja ja jõhker küüditaja assüürlane Sennaherib (elas 8.–7. saj eKr) ning sama karm küüditaja, Uus-Babüloonia impeeriumi tuntuim valitseja Nebukadnetsar II (7.–6. saj eKr). Veel üheks Saddami lemmikuks kujunes kurdi päritolu sultan Salah ad-Din, kes valitses 12. sajandil Egiptust, Süüriat, Mesopotaamiat, Al-Hijazi ja Jeemenit.

2007. aasta jaanuaris  ilmus saksa ajalehes Frankfurter Allgemeine Zeitung artikkel «Saladin und Nebukadnezar als Vorbild» («Saladin ja Nebukadnetsar kui eeskujud»), kus mainiti, et Saddami sünniaasta (1937) langeb kokku araabia maade ühe tuntuima keskaegse valitseja Salah ad-Dini 800. sünniaastapäevaga; ta oli sündinud 1137. või 1138. aastal.

Kui Saddam sai sellest teada sai, kasutas ta seda oma huvides ära. Saddamile oli tähtis ka see, et nii Salah ad-Din kui ka tema ise pärinesid Tikritist ja nagu Salah ad-Dingi soovis ka Saddam araablasi oma ülemvõimu alla ühendada.

Kõik need suurkujud muistse Iraagi või keskaegsete araabia maade ajaloost olid Saddamile olulised eeskujud. Saddam kui juutide ja pärslaste vihkaja tahtis olla sama «võimas» ja sama «päikeseline» kui Uus-Babüloonia kuningriigi kõige võimsam mees – Nebukadnetsar II, Jeruusalemma vallutaja ja juutide küüditaja, kellest vaimustatuna kirjutas Giuseppe Verdi 1841. aastal ooperi «Nabucco» ning kes samuti vaimustas ja innustas imperialistlike vaadetega Saksamaa viimast keisrit Wilhelm Teist. Viimane armastas võrrelda Saksamaad Assüüria ja Babüloonia impeeriumitega.

Mis võiks olla veelgi parem eeskuju ambitsioonikale Saddamile kui jõhker despoot Nebukadnetsar II või Salah ad-Din – ristirüütlite hirm ja Jeruusalemma vallutaja?

Kuidas aga on see kõik seotud ISISega? Niimoodi, et Islamiriigis on selgelt jälgitavad natsionalistlikud ilmingud – pärslaste ja kurdide vihkamine on paljuski Saddami ajastu pärand. Saddam küüditas, tappis ja kiusas taga kurde ja vihkas šiiite ning iraanlasi. Samad vihavaenlased on põhimõtteliselt ka ISISel.

Kuid peale natsionalismi painasid Saddami ka sunniitlik-islamistlikud ideed. Islamismi vastu tundis Iraagi diktaator huvi eelkõige pragmaatilistel põhjustel, mitte oma veendumuste tõttu.

Paljuski tõukas Saddami koostööle sunniidi äärmuslastega tema suur hirm šiiitide ja Iraani mõju ees. Nimelt: 1979. aastal toimunud islamirevolutsioon šiiitlikus Iraanis ja 1980. aastal puhkenud Iraani-Iraagi sõda tekitasid Saddamis paranoilist hirmu šiiitide ees. Iraagis endaski on ligi 65 protsenti elanikkonnast šiiidid, kuid nad ei pääsenud Iraagi  tippladvikusse. Saddam ja tema kaasvõitlejad olid sunniidi taustaga. Iraani ja Iraagi šiiitide mõjuvõimu kasvu kartuses tõttasid Saddam ja mõned ta lähikondlased arendama koostööd äärmuslike sunniidi islamistidega.

1980ndatel, peljates Iraani ja šiiitide võimalikku mõju, alustas Saddam koostööd Moslemi Vennaskonnaga, kuid ka teiste islamistlike organisatsioonidega. Paljuski tänu Saddami ja tema pooldajate tegevusele suutiski Al-Qaeda ennast Iraaki sisse seada.

Kogu selle islamistidega flirtimise tulemusena sidusid mitmed Husseini administratsiooni ja sõjaväe tippjuhid ennast äärmusliku sunniitliku islamiga, paljud neist muutsid oma vaateid ja neist said islamiäärmuslased. Hiljem astus mitu Husseini ohvitseri ja Baa’thi partei liiget ISISesse ning hakkas seal mängima põhirolli.

Juba 1980ndatel lakkas Iraagi meedia nimetamast Iraaki puhtalt sekulaarseks maaks ning sõda Iraaniga, mis algas 1980. aastal ja kestis kokku kaheksa aastat, nimetati pühaks sõjaks ehk džihaadiks. Iraagis leidis aset vaikne islamiseerimine ning Baa’thi juhtkond hakkas aina rohkem orienteeruma islamile ja poliitilisele konservatismile. Ehitati palju uusi mošeesid ja Iraagi seadustes võis täheldada ka selgeid märke šariaadi normide mõjust.

2003. aastaks, mis kujunes Husseini režiimi viimaseks aastaks, olid Iraagi riigi julgeolekustruktuurid, armee, politseid, luure, eriteenistused tugevasti mõjutatud salafisimist ning islamistlik ideoloogia oli imbunud igale poole. Üks endine Saddami režiimi ustavaid tegelasi, hiljem tuntuks saanud kui üks ISISe tippjuhte, oli äärmuslik salafist Samir Abd Muhammad al-Khlifawi, tuntud samuti kui Hajj Bakr. Hajj Bakr oli samuti üks ISISe sõjaväelistest juhtidest ja sõjaväelise nõukogu ülema ametis ning juhtis sõjalisi operatsioone Süürias kuni surmani.

ISISe puhul võiks isegi rääkida endiste Baa’thi liikmete, araabia natsionalistide ja salafistide hübriidmoodustisest. Muidugi suutis ISIS tõhusalt viia sisse radikaalse salafismi õpetuse doktriini, et saada oma ridadesse võitlejaid väljastpoolt Iraaki ja Süüriat, kuid Islamiriigi tuumik koosneb paljuski endistest Saddam Husseini ohvitseridest, eriteenistujatest, kõrgametnikest ja Baa’thi juhtidest.

Baa’thi partei juhtivate isikute rollist ISISes on kirjutanud mitu analüütikut, näiteks on Isabel Colesi ja Ned Parkeri sulest ilmunud artikkel pealkirjaga «Kuidas Saddami mehed aitavad juhtida Islamiriiki», mis ilmus Reutersis 11. detsembril 2015. aastal.

Mitme allika järgi oli üle saja Husseini režiimi kõrgema ohvitseri ja eriteenistuste isiku kaasatud ISISe loomisse ja selle tegevusse. Just nemad aitasid koostada sõjalisi strateegiaid, juhtida terroristide üksuseid, viia läbi taktikalisi operatsioone ja nad olid kaasatud organisatsiooni juhtimisse.

Ühe näitena võib tuua endise Saddam Husseini armee koloneli Abu Muslim al-Turkmani, kelle tegelik nimi oli Fadel Ahmed Abdullah al-Hiyali. Temast sai ISISe hierarhias oluline isik, kellest sai Islamiriigi okupeeritud Iraagi alade kuberner.

Al-Turkmani hukkus augustis 2015. Teine näide: Abu Ayman al-Iraqi, kes samuti oli kunagi kolonel Saddam Husseini armees ja töötas Iraagi õhuväe luures ning hiljem mängis ISISes väga olulist rolli, kuuludes mh ISISe sõjaväelisse nõukokku.

Nii võibki järeldada, et Saddami paranoilisest hirmust Iraani ja šiiitluse ees sai alguse Husseini režiimi mäng sunniitliku äärmuslusega, millest omakorda kasvas välja ISIS, kui selleks tekkis soodne olukord, kuna pärast 2003. aastat polnud Iraagis enam hästi toimivat keskvõimu ning riik oli kaoses ja kodusõjas.

Tagasi üles