Asjakohase poliitilise know-how puudumisel võib Eesti Kreeka kriisi puhuks välja pakkuda maailmaklassi mõttetera: «Üheksa korda mõõda, üks kord lõika.» Printsiip pole Euroopas võõras, kuid näiteks inglise versioonis öeldakse: «Mõõda kaks korda, et lõigata üks kord.» Sellesse, mida lähinädalail Kreekaga ette võetakse, tuleks sisse kodeerida ülima ettevaatuse eeldus. Euroopa jaoks on potentsiaali kõikvõimalikel liblikaefektidel.
Muidugi, Kreeka ise end liigse mõõtmisega ei vaeva. Idee korraldada referendum abiprogrammi pikendamise küsimuses - millele Syriza valitsus on vastu - on pehmelt öeldes riskialdis. Sel võib olla oma sisepoliitiline loogika, kui Syriza peaks arvestama, et väljaspool eurot on lihtsam võimule jääda. Tas on ehk oma mänguteoreetiline ivagi – mäng lootusele, et EL eelistab «protsessi» kestmist mingile lõplikule otsusele. Viimasele viitas rahandusminister Yanis Varoufakis pärast eurotsooni rahandusministrite laupäevast kohtumist: «Meil on veel kaks päeva ja kaks ööd läbirääkimisteks.»
Referendumi idee pole iseenesest uus. Sotsialistist peaminister Georgios Papandreou tahtis sama teha 2011. aasta oktoobris pakutud kasinus-abipaketi puhul. Opositsiooniline Alexis Tsipras ennustas toona majanduslikku kollapsi. Küsimusele, mis on täna muutunud, tal ilmselt head vastust pole. Aga samavõrra ilmne on, et tema vestluspartnerid EList ja IMFist ei jätnud talle poliitikuna - keda võiks defineerida kui inimest, kes kaldub oma huve eelistama ühiskonna omadele, - märkimisväärset valikut.
Kui muus oleks ehk kokkuleppele jõutud, siis võtmedetail ELi ja IMFi nõudmistes oli Kreeka pensionisüsteemi reform. See tähendanuks, et need pensionärid, kes hetkel saavad 500 eurot kuus, hakkaksid saama 200 eurot vähem (pooled pensionid jäävad seal niigi allapoole vaesuspiiri). Sellise valiku ees seistes ei saaks Kreekat valitseda ükski partei.
Selles, mis edasi saab, eristuvad lühike ja pikk perspektiiv. Lühikeses perspektiivis on küsimus selles, kas ja kuivõrd tahavad ja oskavad ELi juhtriigid eesotsas Saksamaaga koos Euroopa Keskpanga ja Euroopa Komisjoniga hoolitseda selle eest, et Kreeka valitsuse valikud ei muutuks rahvuslikuks kataklüsmiks. Siin oleme isegi ELi institutsioonide jaoks kaardistamata vetel: demokraatliku mandaadita Euroopa Keskpanga ametnikud peavad kohe otsustama, kas jätkata Kreeka pankadele likviidsuse andmist või mitte. Negatiivne otsus tähendaks kõigi mitte-sularahaeurode devalvatsiooni ehk «rahareformi».
Pole võimatu, et 5. juuli referendum (kui see aset leiab, püüab opositsioon seda kõigi meetmetega peatada) toob tulemuseks kreeklaste leppimise ELi ja IMFi tingimustega. Sel juhul peaksid toimuma uued valimised, kuna Syrizalt ei saa oodata niisuguse otsuse ellurakendamist. Need võtaksid aga aega ja EL peaks ikkagi seni Kreekat vee peal hoidma.
Mis peaks Angela Merkeli lõikama tõusvat kätt aga eriti kannatusele sundima, on pikaajalised riskid. Põhja solidaarsusdefitsiiti tunnetatakse Lõuna-Euroopas laiemana, Itaalia oli sel nädalal väga pahane ELi võimetuse peale jagada pagulaskoormat õiglaselt. Sellistel kriisidel on suur sünergiapotentsiaal, mida omakorda suurendab habras geopoliitiline olukord ELi piiridel Ukrainast Tuneesiani.
Solidaarsuse keelamisest võib saada harjumus, Euroopa uus norm. Siit terendaksid sulguvad piirid (kui rikkad riigid otsustaksid, et nad tulevad üksi paremini toime). Edasi hakkaksid sulguma turud ja sealtpeale haihtuma kogu see Thatcheri unenägu, mida Eesti on ELis seni taga ajanud. Kaugemas tulevikus pole võimatu sellegi ajaloolise ühtekuuluvustunde kollaps, mis oli selleks väljasirutatud käeks, millega meid Euroopa Liitu üldse tõmmati.