Andrus Ansipi kui suhteliselt tundmatu idaeurooplase määramisega ELi välispoliitika esindaja kohale oleks tegemist kollektiivse kondiga Ida-Euroopa liikmesriikide jaoks, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.
Ahto Lobjakas: koerad Euroopa vaiba all
18. juuli 2014, 13:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Nagu vaiba all purelevad koerad,» kirjeldas Winston Churchill muljet, mida temas tekitas Nõukogude Liidu ladviku võimuvõitlus. Koerad on peenemat tõugu ja vaibad kallimad, aga vaevalt leiab sellenädalastele sündmustele Brüsselis paremat võrdlust. Euroopa Liidu hierarhiad on kõrvaltvaatajale sama mõistatuslikud ja infosulg pea sama absoluutne – mis tähendab, et selgust ei too lõpuks mitte ajakirjanikud, vaid ajaloolased. Ja panusedki on sama ebamäärased, sest asjaosalistel enestelgi pole selge, millised on nende inimeste võimupiirid, kes lõpuks valitakse kas Euroopa Ülemkogu esimeheks või välispoliitika eriesindajaks.
Viis aastat tagasi, eelmiste valimiste järel tundus paljudele ülekohtusena samadel lehekülgedel kasutatud kujund mäest, mis tõi ilmavalgele kaks halli hiirt. Herman Van Rompuy ja Catherine Ashton lahkuvad pool kümnendit hiljem mõlemad ametist ja kui paljud tavakodanikest oskaksid nimetada ühtki nende saavutust? Asjatundjatelgi läheb raskeks öelda enamat kui: hea, et niigi läks. Kindlasti ei teinud nad Euroopa Liitu suuremaks, aga õnneks ka mitte palju väiksemaks.
Nad tegid seda, mida neilt oodati: seisid ookeanilaineri suurepärase vaatega, kuid silmatorkavalt dekoratiivse tüüriratta juures. Viie aastaga ei astunud kumbki sammukestki nn Kissingeri kriteeriumi suunas – saamaks selleks telefoninumbriks, kellele USA president helistaks keskööl. Kui Obama kellelegi helistas, oli see Merkel või äärmisel juhul Hollande või Cameron. Sest ei Van Rompuy ega Ashton olnud enda peremehed. Nende – ja nende järglaste – peremeheks oli ja jääb Merkeli juhitav triumviraat.
Mis on muutunud viimase viie aasta jooksul, on see, et üks kujundlikest koerasiluettidest on meie enda oma. Andrus Ansip on üks neist, kelle kandidatuuri üle valitsusjuhid ja presidendid piike ristavad. Kolmapäevaöistes kõnelustes ei räägitud aga mitte tema tõstmisest Van Rompuy asemele tippkohtumisi juhatama, vaid Ashtoni kohale ELi kiratsevat ühist välispoliitikat esindama.
See oli huvitav ja kõnekas vangerdus. Oma maneeridelt üsna autokraatlikku Ansipit on raske ette kujutada kummaski rollis. Euroopa Ülemkogu esimehena tegutseks ta aga varjus ja see oleks tema jaoks lihtsam. Välispoliitika «kõrge esindaja» samas on väga avalik tegelane, samas sisulist võimu on tal niivõrd, kuivõrd tal on üleeuroopalist autoriteeti. Muidu on ta nagu Ashton, lihtsalt «miskit sorti ELi välispoliitika kõneisik», osundades Francois Hollande’i. Suhteliselt tundmatu idaeurooplase määramine sellele kohale tähendaks kaht asja: esiteks aitaks see ELi juhtidel paremini müüa oma kompromissialdist Venemaa-poliitikat. Teiseks oleks tegemist kollektiivse kondiga Ida-Euroopa liikmesriikide jaoks.
Mis omakorda ütleb meile, et jutud Ida-Euroopa mõiste hingusele saatmisest on õhust võetud. Midagi ei tee Ida-Euroopat kollektiivse kategooriana reaalsemaks kui jagatud nõudeõigus ning oma «punased jooned» Brüsselis. Viimaste sekka kuulus Itaalia välisminister Federica Mogherini, väidetavalt liiga Venemaa-sõbralik kandidaat Ashtoni kohale. Sama tõsiasi näitab, et sügavaim lõhe jookseb praegu Euroopas ida ja lõuna vahel – mitte põhja ja lõuna vahel. Ida blokeeris Mogherini, lõuna Ansipi, põhi vaatas pealt. See on sama jaotus, mis eksisteeris kriisi harjal (mil Ansip siunas luterliku väikeprohvetina katoliiklaste priiskamist), aga mis siis tundus põhja-lõuna jaotusena, kuna meiega sama poolel juhtus olema Saksamaa. Nüüd on asjad taas oma kohal ja Saksamaa seisab Euroopa ühtsuse, mitte jaotuse eest.
Euroopa ühtsus on harva enam tuge vajanud kui praegu. Fakt, et enamushääletusel valitakse esimest korda nii Euroopa Komisjoni kui Euroopa Ülemkogu esimees ja välispoliitika «kõrge esindaja», võib näida demokraatia võidukäiguna. Aga samamoodi on saamas selgeks, et veto kadumine katsub ELi ühtsust ja solidaarsust hullemini kui senini kõige halvemad ajad. Sest seni on alati lõpuks olnud kaks valikut – kas pill lõhki ajada või teema päevakorrast maha võtta. Ei pea olema raketiteadlane, et tabada, kumb on ratsionaalselt eelistatav.
Nüüd on reaalseks kolmandaks alternatiiviks igavene kriis, sest enamushääletus ei stimuleeri kedagi tüliteemat maha võtma – või deeskaleerima. Sest enamusel on alati lootus võiduks vajalik koalitsioon kokku saada ja vähemusel pole end nurkasurumise eest millegagi kaitsta. Kuna ELis on kõik seotud, on nii garanteeritud permanentsete regionaalsete blokkide fenomeni süvenemine.