Osalemine Osnabrücki filmifestivalil tõi pähe mõtte, et küps kodanikuühiskond, selline, nagu on üles ehitatud Saksamaal, on tõeliselt kaasatundev ja kaasaelav ühiskond, kirjutab režissöör Aljona Suržikova. See on ühiskond, mis võitleb vaesusega, võtab vastu sisserändajaid, rajab linnu põgenikele. See on ühiskond, mis tunneb vastutust kogu maailma hädade pärast.
Kui ma esimest korda Saksamaale sattusin, olin alles seitsmeteistkümneaastane. See juhtus 1998. aasta suvel. Olin kogu juunikuu töötanud ettekandjana vanalinnas Raeköögi baaris (praegu on seal Beerhouse).
Teenitud rahast jagus pileti ostmiseks Berliini ja tagasi. Sõitsin vabatahtlikuna töölaagrisse. Meie, vabatahtlikud kogu maailmast, pidime ehitama Berliini äärelinna laste mänguväljaku. Töötasime iga päev neli-viis tundi ning vastutasuks meid söödeti ja joodeti ja viidi nädalavahetuseti ekskursioonidele.
Toonane Saksamaa jättis mulle mulje äärmiselt mõõdetud tempos liikuvast, lausa haiglaselt rahulikust ja temperamendilt selgelt mulle sobimatust maast. Sakslased ise aga paistsid pedantsuse, hullumiseni küündiva prügisortimise ja igapäevase armastusväärsuse tõttu suisa silmakirjalikena.
Hiljem sattusin veel palju kordi Saksamaa linnadesse ja mingeid erilisi tundeid see maa minus esile ei kutsunud. Pisike murrang toimus 2002. aastal, kui ühe järjekordse projekti raames arutati Saksamaal naiste vastu suunatud vägivalda. Toona tundus mulle imelik, et sakslannad elavad nii väga kaasa Alžeeria ja India naiste saatusele.
Eriti on mällu sööbinud lugu naiste põletamisest kuskil Indias, kus naisi ootab pärast mehe surma ees tuleriit. Rituaali nimetatakse sati’ks, mis tõlkes tähendab «tõeline, õige». Teisisõnu, ilma meheta «tõeline» naine elada ei tohi. Ametlikult keelati niisugune komme 1987. aastal, aga eriti maapiirkondades esineb endiselt juhtumeid, kus naine põletatakse või hüppab ise tulle. Ja sakslastel oli kohe palju asja Kolmanda Maailma probleemidega, mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes.
Ma kohtusin paljude sakslannadega, kes võitlesid naiste õiguse eest haridusele. See hämmastas mind. Kodanikuühiskonnast, mis tunnetab oma vastutust kõigi hädade eest, mis langevad inimkonna õlule, ma sel ajal veel ei mõelnud.
Nüüd on käes 2013. aasta. Minu esimesest külaskäigust Saksamaale on möödas viisteist aastat. Muutunud on ka minu staatus: nüüd ei ole ma enam vabatahtlik, vaid inimestest ja maast kõneleva filmi «Suur-Sõjamäe» («Не моя земля») režissöör, kes on kutsutud Saksamaa poliitilisele, kultuurilisele ja ühiskondlikule festivalile.
Väike Osnabrücki linn, kunstnik Felix Nussbaumi ja kirjanik Erich Maria Remarque’i sünnipaik, laotas minu ette täies ilus kogu sügava inimvaimu. Osnabrücki vaiksed kõrvaltänavad oleksid justkui välja astunud Remarque’i kaastunnet ja headust õhutavate romaanide lehekülgedelt. Siin-seal näeb skulptuure: palvetavad naised, väikelaps tuviga pihus, seintel leidub kirju «Jeder hat Rechte und Freiheiten ohne Unterscheid» («Eranditult kõigil on õigused ja vabadused»). Otsekui oleks sakslased põhjalikult Remarque’i loomingu läbi töötanud ja tema nõuanded omaks võtnud.
Osnabrücki keskväljakul asub raekoja ja Maarja kiriku kõrval Remarque’i keskus, mida nimetatakse patsifismi- ja rahukeskuseks. Kui ma istusin maha, et pilte teha, astus mu juurde kohe kaks naisterahvast, kes tundsid huvi, kas minuga on kõik korras, kas ma ikka tunnen end hästi. Nüüd oli sakslaste huvi mulle juba meeldiv – neile ei ole ilmselgelt vaja bussides reisisaatjaid, nad aitavad üksteist ise.
Küllap on inimestel sõdu vaja selleks, et äratada endas inimlikkustunne. Remarque kirjutab romaanis «Armasta oma ligimest» justkui tänapäevast: «Toores ajastu. Rahu kindlustatakse kahurite ja pommituslennukitega, inimlikkust koonduslaagrite ja pogrommidega. Me elame kõigi väärtuste pea peale pööramise ajal, Kern. Ründaja on nüüd rahu kaitsja, läbipekstud ja tagaaetud aga maailma rahu rikkujad. Ja on lausa terveid rahvaid, kes seda usuvad!»
Kui ma õppisin Peterburis kino- ja televisiooniülikoolis dokumentalistikarežissööriks, oli filmirežissööride paralleelkursusel kümmekond süürlast, kellel peaaegu pooled filmid olid pühendatud terrorismi kuvandile läänemaailmas, kus seda võrdsustatakse muslimitega. Nad ei suutnud kuidagi mõista, miks neid peetakse terroristideks, miks miilits neid ründab, miks neid kujutatakse vaenlasena. Täpselt sama võib öelda venelase stereotüübi kohta läänes või lääne inimese stereotüübi kohta idamaades.
Kui minu filmi oli näidatud Eesti kinodes, kirjutasid mulle eesti koolide õpetajad, et 10.–12. klassi õpilased olid olnud seda vaadates vapustatud tõsiasjast, et ka venelased on inimesed, sellised inimesed, kel on olemas tunded, kes võivad midagi südamesse võtta, millegi üle naerda. Kui palju peab ometi omaenda rahvast lollitama, et noore põlvkonna teadvuses saab tekkida niisugune arusaam? Kooliõpilased tunnetavad maailma nii, nagu seda neile on dikteeritud, aga kui ilmub midagi, mis sellega ei klapi, ongi tulemuseks šokk. Ja samamoodi on moonutatud eestlaste kuvand eestivenelaste silmis.
Tahaksin kutsuda kõiki lugema Remarque’i raamatuid. Oma maad, oma rahvast, oma keelt ja kultuuri tuleb armastada, aga selle juures ei pea sugugi vihkama, kartma või põlgama teisi rahvaid. Osnabrücki festival pani mõtlema kõige tähtsamast – oskusest ja võimalusest olla inimene sõltumata maailmast, mis sind ümbritseb.
Filmi «Suur-Sõjamäe» näidati programmi «Fookuses Euroopa» raames. Selle järel tekkinud arutelu oli mulle ootamatu, sest sakslased ei rääkinud mitte süžeest ja kangelaste saatusest nagu tavaliselt, vaid inimeste õigusest maale, õhule ja vabale tegutsemisele.
Me ei osanud vastata küsimustele, mis mulle esitati: kas inimesel on õigus elada, kui ta on vaene ega suuda oma õiguste eest seista? Ma ei mõistnud, millistest organisatsioonidest kõnelevad sakslased, kui ütlevad, et eakaid inimesi peavad kaitsma ametiühingud, sotsiaaltöötajad või veel mingid institutsioonid. Võib-olla on need ka meil olemas ja mina lihtsalt ei ole neist kuulnud, aga kui nad ka on, siis vanainimesi nad just väga palju küll ei kaitse. Saksamaa küps kodanikuühiskond, mis võitleb vaesusega, võtab vastu sisserändajaid, ehitab põgenikele linnu, on tõeliselt kaasatundev ja kaasaelav ühiskond. Nüüd tundub sakslaste pedantsus võitluses inimeste õiguste eest mulle juba ülimalt inimlikuna.
Filmid, mida meie vaataja võib näha Eesti Pimedate Ööde filmifestivalil, räägivad palju tõsisematest probleemidest kui meie enda omad. Uskuge mind, hinnatõus või isegi aiamaast ilmajäämine ei ole sugugi kõige hullem, mis saab tänapäeva maailmas juhtuda.
«Tapatöö» («The Act of Killing») räägib sellest, kuidas 1965.–1966. aastal tapeti Indoneesias kaks miljonit inimest. Timukad ja mõrtsukad on Indoneesias seniajani kui mitte just rahvuskangelased, siis vähemalt väga austatud inimesed.
Filmi teljeks on režissöör Joshua Oppenheimeri pöördumine toonaste osalejate poole palvega meenutada, kuidas kõik käis, ja hukkamised taas läbi mängida. Üks mõrvar mängib ohvrit, teine iseennast. Kaks politseinikku, kes olid erakordselt julmad ja tapsid väga palju arvatavaid kommuniste, meenutavad algul ammuseid sündmusi naerulsui, aga siis kinojutustuse tempo ja stiil muutub. Niisuguste režiimide olemasolu tänases maailmas pelgalt ei vapusta, vaid paneb lausa õudusest tarduma.
Selliseid filme vaadates hakkad mõistma, et tegelikult elame meie siin ikka lausa väga hästi.
Film «Salma» räägib samanimelisest naisest, kes on pärit India muslimitega asustatud osa väikesest külast, kus on tänini kombeks, et enne abiellumist ei ole naisterahval õigust kodunt lahkuda ega kooliski käia. Salma antakse mehele ning ta hakkab seejärel õppima ja kirjutama luuletusi naiste vabadusest ja õigustest. Temast saab väga tuntud luuletaja. Kuid sajandeid vanu traditsioone on raske murda. Elu külas kulgeb endistviisi ja naised istuvad seal ikka kogu elu luku taga.
Öeldakse, et võõrasse kloostrisse oma reeglitega minna ei tasu. Meil on raske mõista suure kauge maa reegleid ja traditsioone. Soovitan kõigil, kes arvavad, et meie elu on päris halb ja vilets, vaadata kas või neid kaht filmi. Aga lõpetada tahaks taas tsitaadiga Remarque’ilt: «Äärmustes avaldub inimese suurus! Kunstis, armastuses, rumaluses, vihkamises, egoismis ja isegi enese ohverdamises. Aga maailmas on tavaliselt liiga vähe kuldset keskteed.»