Igor Taro: mitte ainult gaas
6. november 2009, 11:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väljas pole veel korralikku talvegi, kui Kremlis on juba hakatud tilistama traditsioonilise nääriatribuutikaga. Ees on Ukraina valimised, kirjutab vaatleja Igor Taro.
Kuldsete kellukeste, punatähtede ja sätendavate kerade ootuses jõudsid päevavalgele taas suvi otsa tolmu kogunud Vene-Ukraina gaasilepingud. Kuuse ehtimiseni on veel aega, kuid juba praegu käivad hoogsad proovid aastavahetusel suurima tõenäosusega ettekandele tulevaks lavastuseks «Gaasisõjad 3».
Kolmandat korda sama reha otsas tantsimist võiks pidada kõike ülepaisutava ajakirjanduse haiglasevõitu huumoriks, kuid praegu on tõsise gaasikriisi tekkeks Ukraina ja Venemaa vahel tunduvalt soodsam pinnas kui eelnevatel aastatel kokku.
Olulisemad tegurid, mis tänavust asjade kulgu mõjutavad, on muidugi peatsed presidendivalimised Ukrainas, endisest keerulisem majanduslik olukord, Venemaa huvid energeetika vallas ning hulk muid kahe riigi vahel tekkinud lahendamata tüliküsimusi.
Näiteks: kellele kuulub au kanda kirjanik Gogoli kodumaa tiitlit? Üleeile Vene riigitelevisioonis rahvusliku ühtsuse püha puhul linastunud film «Tarass Bulba» on selles küsimuses pannud maha võimsa märgi: rõhutades ukraina kasakatest tegelaste suu läbi «vene maa», «vene julguse» ja «vene jõu» vääramatut üleolekut ükskõik millise väevõimu vastu.
Võib-olla on Ukraina kultuuriminister kevadise kinolinastuse järel pisut liialdanud, öeldes, et tegu on suisa ukrainlusevastase propagandatükiga. Samas viib nii selle Venemaa avalikkusele demonstreerimiseks valitud päev kui ka aktsentide paigutus ikkagi mõtted ametliku propaganda mõjule filmikunstile.
Vaatamata Kremli politoloogide irooniale Zbigniew Brzezinski aadressil, kõneleb kogu nende Ukraina-teemaline erutus, kuidas malelaua-teoses toodud võrdlus – Ukrainaga on Venemaa supervõim, ilma selleta mitte – peab ka nende peades suurepäraselt paika.
Kultuuri, ajalugu ja kirikut pole Moskva suutnud Kiieviga ära jagada, mis rääkida siis tunduvalt maisematest asjadest, nagu gaas ja selle transiit Euroopasse.
Tõtt-öelda, kogu see olukord, et Euroopa Liitu suunduval gaasitorul on ees Ukraina-sugune transiitmaa, tundub ilmselt paljudele Moskvas üsna absurdne. Ka Kremli kõige kõrgemad persoonid on oma retoorikas nimetanud transiitmaid parasiteerivateks subjektideks, kes saavad Venemaalt põhjendamatut hõlptulu. Vaagides Ukraina-Venemaa keerulisi suhteid, tuleb niisuguse lähenemisega kindlasti arvestada.
Praegu pole Ukrainal veel Venemaa ees otsest rahavõlga gaasitarnete eest, kuid juba nädal tagasi alustas Venemaa peaminister Vladimir Putin järjekordset jõulist meediakampaaniat Ukraina kui transiidimaa usaldusväärsuse õõnestamiseks.
Läinudaastase gaasikriisi järel sõlmitud lepingute kohaselt peab Ukraina ostetud gaasi eest tasuma järgmise kuu 7. kuupäevaks. Seega on Kiievil veel homseni aega oktoobris enda tarbeks imporditud 2,4 miljardi kuupmeetri gaasi eest tasumiseks. Ukraina Naftogazil on seega Gazpromile üleval 470 miljoni dollari suurune arve, kuid selle tähtaeg pole veel saabunud.
Muide, sama trikki üritati ka mõni kuu tagasi, tekitades meediakanalites suurt lamenti potentsiaalse(!) võimaluse ümber, et Ukraina ei maksa järjekordset arvet tähtajaks, kuid õigel päeval oli raha imekombel Gazpromi arvel.
Teine asjaolu, mis viitab Putini (Kremli? Moskva nn Valge Maja? Või mingi peaministrile lähedalasuva mitteametliku gaasikonsortsiumi?) mitte just kõige parematele kavatsustele, on Ukraina maksevõime meelevaldne sidumine transiidi teemaga. Vene meediaretoorikas pole mingit vahet transiidil, oma tarbeks ostetaval gaasil ning maksetähtaegadel. Sõnum on vaid üks: ukrainlased, raisad, varastavad.
Kusjuures, eelnevate aastate kogemus näitas, et Gazprom võib soovi korral ka sihilikult vähendada enda poolt survet gaasitorustikus, pildudes süüdistusi gaasivarguses. Selles sõjas tunduvad mõnele poolele kõik vahendid lubatud olevat.
Venelastel on muidugi alust kahelda Ukraina maksevõimes ning kõnealusel juhul pole mõtet Kiievit idealiseerida. Kui uskuda Ukraina ajakirjandust, siis raha, millega Naftogaz on seni oma gaasiarveid maksnud, tuli peamiselt laenudest. Nii saab olema ka viimase kuu rahaga.
Nädala alguses toimunud pressikonverentsil märkis Ukraina presidendi esindaja energeetika alal Bogdan Sokolovski, et Naftogaz on kuuga teeninud kõigest 130–140 miljonit dollarit. «Seetõttu tuleb raha leida mujalt,» vahendas Sokolovski sõnu agentuur Novosti.
Ukraina gaasituru eripära seisneb nimelt selles, et pikas vahendajate-lõpptarbijate rivis leidub alatasa lülisid, mis neelavad küll gaasi, kuid raha selle eest ei maksa. Nii kirjutas oktoobri lõpus ajaleht Ukrainskaja Pravda, et kommunaalettevõtted on 2008.(!) aasta 1. oktoobrist tarbitud gaasi eest tasunud vaid 72 protsendi ulatuses.
Aga näiteks Kiievi soojatootja on tasunud vaid 61 protsenti summast. Peamiseks diagnoosiks on «kehv soojatootmisettevõtte majandamine juhtkonna poolt ning ebaefektiivne juhtimine kohalike omavalitsuste tasandil». Ühesõnaga, tüüpiline bardakk (vene k «korralagedus»).
Mida teeb sellises katastroofilises olukorras, kus raha ei napi mitte ainult gaasi, vaid ka hädapäraste gripiravimite ostuks, Ukraina peaminister Julia Tõmošenko? Helistab oma Vene kolleegile Putinile, et kaevata oma presidendi Viktor Juštšenko peale, kes takistavat teda riigi valuutareservide kallale minemast. Andes seega Putinile põhjuse kurta kohe edasi muret, aga juba oma lisandustega, ELi eesistujast Rootsi peaministrile ning manitseda euroliitu Ukrainale «üht miljardikest viskama».
Tõmošenko presidendivalimiste kampaania on gaasirindel käinud juba pikka aega ja selle eelmiseks säravaks episoodiks oli kokkulepe Putiniga, et Gazprom ei trahvi Ukrainat tarvitamata jäänud gaasi eest. Nimelt kui Ukraina ei võta kogu kokkulepitud gaasi mahtu välja, tuleb selle eest ikkagi maksta.
Senised lepingud näevad trahvi ette ja ainult jumal taevas teab, millal kavatseb Gazprom sanktsioone rakendada. See on olnud ka üks põhjustest, miks Juštšenko on järjekindlalt nõudnud gaasilepingute ümbertegemist. Tõmošenko-Putini usalduslik isiklik kokkulepe ei pruugi mõne aja pärast kehtida. Eriti Venemaa kahepealise kotka kontekstis, kus peale peaministri otsustab riigis formaalselt asju ka president, kes võib öelda otsustaval hetkel vabalt, et ei tea valitsusjuhtide omavahelisest kurameerimisest midagi.
Praegu teeb Juštšenko meeskond meeleheitlikke katseid näidata Tõmošenko kokkuleppeid Ukrainale mitte vettpidavate või suisa kahjulikena, üritades avada gaasiläbirääkimisi juba nüüd, kuid tõenäoliselt läheb suurem ooper lahti aastavahetuse paiku, mil kulmineerub ka presidendivalimiste kampaania. Ja sellest saab vast üks kombinatsioon.
Et Venemaa (või Gazprom) ei tegutse selles küsimuses vaid heauskse äripartnerina, annab aimu veel üks asjaolu. Nimelt jõudis Ukraina nädalalehe Zerkalo Nedeli käsutusse ülimalt põnev dokument, mis käsitleb küll kahe riigi tuumaenergiakoostööd, kuid on kahtlemata õpetlik ka muudes valdkondades, sh gaasitarned. Tegu on Venemaa riikliku kompanii Rosatom plaaniga, mis näeb ette hulga meetmeid juhul, kui koostöö Ukrainaga ei kulge venelastele meelepärast rada pidi.
Lühidalt öeldes on Vene tuumagigandi strateegiline eesmärk kehtestada Ukrainas monopol tuumakütuse tarnimisele ja tootmisele, nagu ka uute tuumareaktorite ehitamisele oma tehnoloogia järgi. Ukraina võimud on seevastu otsinud võimalusi alternatiivseteks lahendusteks – näiteks Ameerika firma Westinghouse Electric Company lubamiseks turule, eesmärgiga säilitada nii tehnoloogia- kui hinnakonkurentsi.
Dokumendis loetletud meetmed näevad muu hulgas ette tegevuste sarja Venemaa poliitilise ressursi eestvõttel, mitmesugust räiget surveavaldamist eesmärgiga blokeerida Ukraina tegevust alternatiivsete võimaluste otsimisel, aga ka näiteks Vene, Ukraina ja välismaa meedias ekspertide ja poliitikute kommentaaride avaldamist, mis panevad kogu vastutuse Ukrainale.
Kõlaks igal juhul küllaltki usutavalt ka siis, kui samas tekstis oleks tuumakütuse asemel figureerinud gaas.