Raamat Tiit Tarlap «Lõhestus­joon» Varrak 575 lk

FOTO: Repro

Kujutle, et Ameerika avastas Euroopa, mitte vastupidi. Kujutle maailma, kus indiaanlased koloniseerivad Vana Maailma ning Aasia ja Aafrika takkapihta. Kujutle maailma, kus maiade, inkade, asteekide ja irokeeside hävitustöö on teised rassid maha surunud, kus London ja Pariis kannavad indiaaninimesid ja kus ohverdatakse verejanulistele mere tagant tulnud jumalatele.


Selle maailma ainus nurk, millele omavahel vaenutsevad indiaaniimpeeriumid pole veel käppa peale pannud, on Baltimaadest, Põhjamaadest ja Novgorodi-Vene aladest kokku kogutud Põhjala riik, mida valitseb Eesti soost ülemvalitseja. Jõud pole võrdsed, indiaanlastel on püssid, kuulipildujad ja kahurid, rongid ja telegraaf, Põhjala meestel musketid, vibud ja kirved.

Nüüd kujutle, et selles maailmas, ühes sääskedest kubisevas Eesti külas, mitte kaugel pealinnast Tarbatust, elab Asko-nimeline üleloomulike võimetega talupoiss, kellele peavad jahti maiade impeeriumi erinevad grupeeringud. Sellest piisab, rohkem pole sul tarvis oma kujutlusvõimet proovile panna. Ülejäänu eest hoolitseb suurim seiklus, mis aegade jooksul eesti keeles kirja pandud.

1954. aastal sündinud Tiit Tarlap paistab olevat üpris salapärane persoon. Ulmekirjanduse sõpradele pole tema nime tarvis tutvustada, laiem avalikkus teab kirjanikust, keda loomingu hulga ja taseme poolest võib kõrvutada Kivirähu ja Harglaga, kahetsusväärselt vähe.

Ulmekirjanduse andmebaas ütleb, et «Lõhestusjoon» on Tarlapi seitsmes romaan, lisaks on tema kontol hulk lühiromaane. Tarlap elab Sindis – siinkohal tuleb eriliselt toonitada verbi «elab», kuivõrd kuulujutud autori surmast, mis vahepeal levisid, osutusid jumala abiga «mõnevõrra liialdatuks», kui tsiteerida Mark Twaini.

Minu tagasihoidlik tutvus Tarlapiga algas romaanist «Meie, kromanjoonlased» (2009), see on klassikaline Isaac Asimovi stiilis ulmelugu. Parim Tarlap, mida olen lugenud ja lakkamatult teistele soovitan, on «Tuleriitade öö» (2010), hämmastava atmosfääriga teos, mille autor justkui polekski siitmaa-mehi, vaid hoopis Dan Brown, kes võtnud nõuks kirjutada stiilipuhta vesterni vabamüürlaste seiklustest Metsikus Läänes. Kui «Tuleriitade öö» oleks film, siis mängiks peategelast noor Clint Eastwood.

«Lõhestusjoone» stiilimääratluseks sobib termin «esoteeriline folkmetal». Ühelt poolt maiade ja asteekide salateadused, teiselt poolt poolenisti muinasajas elavate eestlaste paganlus, õllekapad, mõõgad-kilbid ja muu Metsatöllu plaatidelt ning Bornhöhe «Tasujast» ja Metsanurga «Ümera jõelt» tuttav sisustus. «Lõhestujoonest» ei jää kuigi kaugele «Frenchi ja Koulu lood» ega «Mees, kes teadis ussisõnu».

Võrreldes «Tuleriitadega» kipub «Lõhestusjoon» enne lõppu pisut laiali valguma, kuid pole mingit kahtlust, et Tarlap on andekas kirjanik, harukordne talent ja suur jutuvestja, kes haarab lugeja jäägitult kaasa.

Loomulikult on see meelelahutus, kusjuures veel pagana hea meelelahutus. Minu eriline tänu kuulub Tarlapile kas või olulise rolli eest, mille sõjas indiaanlastega annab autor minu kodulinnale Otepääle. Edasi, Kentuki poisid, valu punanahkadele!

Raamat

Tiit Tarlap
«Lõhestus­joon»
Varrak
575 lk