FOTO: Lennart Rikk

Kas õpetajaks õppimise sisseastumislatt peaks olema võrdne õigusteadusega? Kas koolidirektorid vajavad juhtimisabi? Projekti «Noored kooli» 4. lennu liikmed pakuvad kodanikuühiskonna nädala puhul Postimehe arvamusportaalis välja lisaks neile veel mitu julget ideed, kuidas Eesti koolielu reformida.

Õpetajate koolitus Noored Kooli programmis.

FOTO: Mati Hiis / Õhtuleht

Koolis luuakse taustsüsteem selle jaoks, kuidas inimesed edaspidi ühiskonnas toimivad.

Teame, et hea hariduse tuum on hea õpetaja – tema määrab uue põlvkonna kujunemist. Seepärast ei tohi me leppida keskpärasusega: õpetajateks peavad olema pühendunud inimesed, kes on tõestanud oma võimekust, tunnevad kutsumust töötada noortega ja on õpilastele eeskujuks oma teadmiste, oskuste ja väärtustega.

2011. aastal võis Tartu Ülikoolis astuda haridusteaduse reaalainete bakalaureuse õppekava üliõpilaseks 61 punktiga 100st võimalikust. Tallinna Ülikoolis piisas nii klassiõpetaja kui pedagoogika humanitaarsuuna õppekava üliõpilaseks saamiseks veelgi vähem kui 60st punktist.

Võttes aluseks ülikoolide hindamissüsteemi, on tegemist kahte kõige viimasesse positiivsesse kümnendisse jääva lävendiga, mida võib tõlgendada vastavalt «kasina» või «rahuldavana». Nõustudes sarnase olukorraga juba aastaid, võime tõdeda, et oleme kaasosalised otsuses mitte kindlustada meie lastele kvaliteetset haridust ja eeskuju.

Ülikoolid tuleks panna tõstma õpetajakoolituse sisseastumisnõuded sarnasele tasemele erialadega, mida täna lähevad õppima kõige võimekamad. Nad peaksid kehtestama lävendi, mis oleks võrreldav näiteks õigus- või arstiteadusse sisseastujate tulemustega. 2011. aastal olid neil erialadel viimastele riigieelarvelistele kohtadele sissesaanute punktisummad vastavalt 94 ja 87.

Kuigi juura atraktiivsuse juures mängib rolli oodatav töötasu pärast õpinguid, on selle kõrval vähemalt sama oluline ja innustav teadmine, et erialale on tihe konkurents ja vastu võetakse ainult parimad.

Et ettepanek elluviimist väärib, kinnitab ka Noored Kooli kogemus. Viimase nelja aasta jooksul on igal aastal programmi kandideerinud enam kui 120 inimest, kellest vastu on võetud 15-25.

Põhjalikus valikuprotsessis arvestatakse akadeemilisi tulemusi, sotsiaalseid oskusi ja motivatsiooni tööks õpetajana.

Noored Kooli õpetajad tegutsevad samadel töötingimustel teiste õpetajatega, ent saavutatud on olukord, kus programmi tulijate hulgas on oluline konkurents. Võimekad noored tahavad, et neile esitatakse kõrgeid ootusi ja et neil on võimalus kohtuda programmis teotahteliste inimestega, kellega oma ideid ellu viia.

Kuigi paaril lähiaastal võib uute nõuete kehtestamine ülikoolides tähendada seda, et õpetajakoolitusse astub praegusest vähem inimesi, on teiste riikide kogemustest teada, et koos asjatundliku värbamis- ja turundustegevuse ning lubatud palgatõusu realiseerumisega õigustab see end suure tõenäosusega juba õige pea.

Erilisi jõupingutusi tuleb teha meesõpetajate leidmiseks kooli. Meie tänane seis on kardinaalselt tasakaalust väljas: naisõpetajate osakaal ulatub koolides ligi 90 protsendini.

Üheks võimaluseks sel teel on sobivate õpetajakoolituse vormide väljaarendamine inimestele, kes on end varasemalt tõestanud mõnes muus eluvaldkonnas. «Tagasi kooli» kogemus on näidanud, et seeläbi võiks olla võimalik märksa rohkemate meeste kaasamine õpetamisse kui tavatingimustel.

Õpetajad vajavad arengukeskkonda

2007.-2008. aasta uuringust TALIS ilmnes, et Eesti õpetajad hindavad oma enesetõhusust madalaks. See tähendab, et meie õpetajad tunnevad, et nad pigem ei mõjuta hariduse kaudu oma õpilaste elu ning et nende töö õpilastega ei ole tulemuslik.

Antud olukorrani on ilmselt viinud aastatepikkune ületöö (uuringute järgi keskmiselt 50 tundi nädalas seadusandja poolt põhjendatuks arvatud 35 asemel) ja alatasustamine, ebapiisavad tugistruktuurid ja napid ajalised võimalused nii ametialaseks kui isiksuslikuks arenguks.

Õpetajatöö vastutusele ja töökoormusele vastav palk, mis on oluline eeldus varem kirjeldatud parimate koolilõpetajate õpetajaks saamiseks ja oma tööd hästi tegevate õpetajate koolis püsimiseks, on praeguseks piisavalt tähelepanu, ehkki mitte veel lahendust leidnud.

Õpetajate enesetõhususe tõstmiseks ja hoidmiseks on vaja muuta reaalsuseks õpetaja igapäevase ajakasutuse mõistlikkus ja mõtestatus, koostöö kolleegide, juhtkonna ja vajalike tugistruktuuridega (sh regulaarsed supervisioonid ja arenguvestlused), ettevalmistatud ja oskuslikult läbiviidud koosolekud, konstruktiivne tagasiside õpilastelt, lapsevanematelt, mentoritelt ja juhtkonnalt ning koolitus- ja karjäärivõimalused.

Tõhusa personalipoliitika kujundamiseks on vajalikud kogemused olemas paljudel Eesti suurematel organisatsioonidel. Tuleb leida võimalused nende toomiseks koolidesse.

Koolijuht on eestvedaja

Paljudes koolides ei ole töötajad, õpilased ja lapsevanemad teadvustanud haridustempli visiooni, eesmärke ja väärtusi.

Õpilased arenevad konkreetsete õpetajate klassis eraldi kehtestatud väärtuste ja süsteemide alusel, mitte lähtudes kooliülesest arusaamisest arengusuundade, õpetamise, õppimise, käitumise jms kohta. Paraku tähendab antud toimimisviis pidevat ja kurnavat jalgratta taasleiutamistööd, haaramata koolikeskkonna kui terviku potentsiaali ja selle eri valdkondade sünergiat.

Kooli visiooni ja eesmärkide elluviimiseks on vaja õpetaja kaasata koolijuhtimisse. Oluline on, et seda teeb pädev koolijuht, kes tunneb koolielu ega ole ainult administraator.

Tunnikülastused ja 360-kraadi tagasiside juhtkonna, kolleegide ja teiste huvirühmade vahel peaks kujunema tavapäraseks praktikaks. Oluline on rakendada kooli juhtimisse hoolekogu ja vilistlaskond.

Kool peab muutuma õppivaks organisatsiooniks, mis on arenev, väljakutseid pakkuv ja atraktiivne. See eeldab strateegilist juhtimist, mida saab teostada asjatundja ja arengule suunatud liider.

Direktoritest kui formaalsetest juhtidest peame liikuma õppetöö sisulise juhtimise poole ning pideva ja teadliku juhtimisoskuste arendamise poole.

Koolijuhtide ettevalmistamine vajab täiustamist. Kas ei võiks analoogselt eraettevõtetes rakendatud personaalset coachingut, üks-ühele dialoogil põhinevat lahendustele leidmisele suunatud meetodit, rakendada ka koolidirektoritele? Laiendada koolides üksteiselt õppimist, st külastada regulaarselt teisi koole, korraldada õnnestunud ja ebaõnnestunud praktikate jagamist.

Seesugune lähenemine peaks saama Eesti koolide juhtimises üldlevinuks.

Peame väärt ideeks direktori ametikoha tähtajalisuse taastamist. Koolijuhi optimaalseks ametiajaks võiks olla neli aastat, mis on ühest küljest piisav aeg kooli soovitud suunas arendamiseks-parendamiseks ning teisalt ei võimalda ebapädeval juhil liiga kaua kooli eesotsas olla.

Kokkuvõtteks

Laste arengu ja nende annete avastamise jaoks on vaja, et kool on kasvupinnas, mis kindlustab noortele oma ajas parima võimaliku õpikogemuse ja eeskuju. Selleks peame jõudma oluliste muutusteni Eesti haridussüsteemis.

Esiteks, et meie laste ette kooli jõuavad meie helgeimad ja motiveerituimad inimesed. Teiseks, et õpetajatel on töötingimused, kus säilib ja tõuseb nende võimekus rakendada efektiivseimaid õppemeetodeid, teotahe, soov enesetäiendamiseks ja ühiskonnas toimuvaga kursis olemiseks.

Kolmandaks, et kool muutub kasvukeskkonnaks, kuhu on soov panustada nii kooliperel, lapsevanematel kui teistel ühiskonnaliikmetel. Elukestev õppimine ja heaks kodanikuks olemine võiks tähendada ka elukestvat sidet oma kooliga, kus omandati põhi- või gümnaasiumiharidus.

Noored Kooli 4. lennu osalejad on õpetajana töötanud kaks aastat ning lõpetavad programmi käesoleval aasta juunis. Mitmed neist jätkavad koolis töötamist. 4. lendu kuuluvad Annika Laanpere, Getter Lepik, Heino Viik, Iiris Oosalu, Karoliine Piksarv, Kati Kreis, Maarja Nurm, Mariann Kajak, Martti Rõõmus ja Triin Noorkõiv. Artikkel ilmub kodanikuühiskonna nädala raames.

NB! Tänasest on Postimehe arvamusportaali artiklite kommenteerimine Facebooki-põhine! Sisselogimiskoha ja täpsema info leiate altpoolt!