AIN HANSCHMIDT ⟩ Lõpetame raha juurdevalamise, reforme on vaja

Eesti Tööandjate Keskliidu aseesimees ja Infortari juhatuse esimees Ain Hanschmidt. Foto: Sander Ilvest

• Ajutisena lubatud maksud ei pruugi ajutiseks jääda.
• Kulude kasvu tuleb oluliselt pidurdada.
• Samamoodi jätkates purjetame Kreeka suunas.

Rahahädas valdkonnad vajavad riigilt lisaraha asemel otsustavaid ümberkorraldusi, rõhutab Eesti Tööandjate Keskliidu volikogu aseesimees Ain Hanschmidt. Üle jõu elades lihtsalt raha juurde valamine on vastutustundetu probleemide edasilükkamine.

Tööandjate Keskliit arvutas hiljuti välja, et viimastel aastatel on kõige hoogsamalt kasvanud sotsiaal-, tervise- ja hariduskulud. Kuigi oleme praeguses julgeolekuolukorras põhjendatult rohkem ka riigikaitsesse investeerinud, siis riigi kroonilise rahapuuduse juured peituvad mujal ja seetõttu jääbki pidevalt puudu.

Sageli kõlab selle peale hääli nii poliitikutelt kui ühiskonnast: «Aga las riik paneb siis raha juurde.»

Olemegi ühiselt juurde pannud, sadu miljoneid eurosid. Näiteks tervishoiukulud on viimase kuue aastaga pea kahekordistunud ja haridus- ning sotsiaalkulud kasvanud enam kui poole võrra. Kui raha ikkagi napib, siis pole küsimus ainult raha hulgas, vaid milleks ja kuidas seda kasutame. Üle jõu elades lihtsalt raha juurde valamine on vastutustundetu probleemide edasilükkamine.

Riigil endal ju ühtegi eurot tegelikult ei ole. Ühiskonnale vajalikesse valdkondadesse panustatav raha kogutakse riigi rahakotti maksumaksjatelt – palkadelt ja ettevõtlustulult ning tarbimiselt. Kui majandus areneb ja luuakse töökohti, siis saame maksta palka õpetajatele, arstidele, pensione ja teha muid vajalikke kulusid. Eesti majandus langeb aga kolmandat aastat.

Ettevõtluses tehakse investeerimisotsuseid, vaadates aastaid ja aastakümneid tulevikku. Riigi rahaasjade korrashoid on selles määrav küsimus, sest see tagab maksukeskkonna ettenähtavuse. Kui riigi kulud kasvavad kontrollimatult ja kärpeid ei suudeta teha, võib arvutada oskav inimene järeldada, et ajutisena lubatud maksud ei pruugi ajutiseks jääda. See tähendab, et teadmatus ja määramatus kestavad juba ebakindlates oludes edasi ning majanduse konkurentsivõimet parandada see ei aita.

Raha ärakulutamine pole eesmärk

Riigi eesmärk ei saa olla maksumaksjalt kogutud raha ärakulutamine, vaid selle kulutusega mingi eesmärgi saavutamine. Näiteks tervishoiu rahastamine põhineb Eestis protsessil ehk tehtud uuringutel ja protseduuridel, mitte sellel, kas nende tagajärjel inimeste tervis paranes. Raha kulus ära, aga mis paremaks muutus?

Eesmärk peaks olema hoopis see, et inimene taastub haigusest või vigastusest kiiremini ning saab rutem oma igapäevaelu ning töö juurde naasta. Tulemuslikult tervishoidu panustatud raha pikendab tervena elatud aastaid või oodatavat eluiga. Kuigi need näitajad on meil paranenud, oleme nendega jätkuvalt Euroopa viimaste hulgas.

Riigi eesmärk ei saa olla maksumaksjalt kogutud raha ärakulutamine, vaid selle kulutusega mingi eesmärgi saavutamine.

Tööealiste inimeste tervise hoidmine on seda tähtsam, et demograafiliste trendide tõttu jääb neid järjest vähemaks ehk üks töötav ja maksutulu toov inimene peab ülal pidama üha rohkem inimesi. Eesti tööturu väiksus ja vajalike oskustega inimeste nappus on pidurdanud nii siin tegutsevate ettevõtete arengut kui siia loodavaid võimalikke töökohti ehk ka ühiskonna heaolu kasvu.

Konkurents toob hinnad alla ja kvaliteedi üles

Veel on teenimatult vähe tähelepanu saanud see, kui palju ja mida ühise raha eest ostame ehk tõhusus. Majanduses paneb ettevõtteid kõige tõhusamat lahendust leidma konkurents, kuid näiteks riigi tervisehangetel võistlevad erameditsiiniettevõtted vaid umbes kümnendikule terviserahast. Konkurentsi suurendamine aitab lisaks hinna allatoomisele teenust kliendile paremaks muuta.

Samuti tooks tervishoidu lisaraha tööandjad, kes oma töötajate tervisesse panustada soovivad. Praegu saavad nad teha seda maksuvabalt 400 euro ulatuses aastas, kuid see summa on ammu hinnatõusule jalgu jäänud ja peaks kasvama vähemalt 1000 euroni.

Hobiharidus on isiklik luksus ja kulu

Eraraha saab kaasata ka hariduses näiteks kõrghariduses osaliselt õppemaksu kehtestades, hariduse kättesaadavuse peab tagama õppelaenu ning -toetuste süsteem. Riiklik rahastus peaks minema erialadele, mille järele on tööturul nõudlus. Hobiharidus ehk enda tarvis õppimine peab olema samuti isiklik luksus.

Kuigi oleme uhked haridusvaldkonna saavutuste ja kõrgete kohtade üle edetabelites, siis see ei jõua alati kasutusse ehk majandusse. Näiteks ettevõtete pikalt paigal tammunud tootlikkus langes viimasel aastal, kuid kui soovime meelitada siia kõrgelt tasustatud töökohti ning väheneva tööealise elanikkonnaga toime tulla, siis peame senisest nutikamalt ja tootlikumalt tööd tegema. Haridusel on selle saavutamiseks võtmeroll. Lisaks on tööturul vajalikud oskused kasulikud õppijale endale, sest see tagab hiljem sissetuleku ning äraelamise.

Üle jõu elades anname otsustamise õiguse teistele

Ettevõtjaid ja investoreid teeb ärevaks, et riigi rahanduse olukord on selline, nagu see on – kriisieelse ajaga võrreldes on kulud kasvanud 70 protsenti, majandus samal ajal 45 protsenti. Kuna kulud on tuludest suuremad, on riik laenanud ja kehtestanud või tõstnud makse. Maksutõus omakorda kiirendab hinnatõusu ja seeläbi riigi kulusid, mis on hinnatõusu külge indekseeritud.

Sellest võla ja maksutõusude nõiaringist saab välja ainult indekseerimist majanduskasvu taastumiseni külmutades ja indekseerimise põhimõtteid üle vaadates, et need arvestaks ka majanduskasvu ja -langust. See ei tähenda veel kärpimist, vaid kulude kasvu pidurdamist, et need oleks ühiskonnale jõukohasemad.

Ehkki poliitikud on olnud selle idee suhtes tõrjuvad, ei saa riigi kulude kasvu indekseid üle vaatamata kontrolli alla – kui keskkond muutub, peame ühiskonnana vastavalt reageerima, sest tulusid me ju indekseerida ei saa.

Samamoodi jätkates purjetame üle jõu elamise lõppsadamasse jõudnud Kreeka kursil, kuid meie sinna kohale jõuda ei taha. Siis otsustaksid meie eest teised, kui palju ja kust peame kärpima ning milleks raha jagub ja milleks mitte.