JUHTKIRI ⟩ Meie kõige tähtsam eesmärk

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Eesti rahvaarv kahanes enam kui 5000 inimese võrra.
• Demograafiline olukord nõuab suuremat tähelepanu.
• Peame püüdlema lapsesõbralikuma ühiskonna poole.

Statistikaameti värsketel esialgsetel andmetel oleme läinud aastal püstitanud taas kurvavõitu rekordi ja seda kolmandat aastat järjest. Nimelt vähenes sündide arv läinud aastal 9646 lapseni, mis on veelgi vähem kui sellele eelnenud aastal, mis oli samuti sündide poolest rekordiliselt vilets aasta.

Oleme jõudnud olukorda, kus kokkukuivavat sündide arvu ei suuda enam kompenseerida ka positiivne rändesaldo ning seetõttu kahanes 2024. aastal rahvaarv tervikuna enam kui 5000 inimese võrra.

Postimees on madalast sündimusest kirjutanud korduvalt ning on jätkuvalt seisukohal, et tegemist on eesti rahva jaoks kõige olulisema probleemiga, millega Eesti riik peaks tegelema otsustavalt ja süstemaatiliselt, pidades silmas põhiseaduses sätestatud eesmärki kesta rahvusena läbi aegade.

Teame, et sündimuskäitumine on pikaajaline protsess, mida ei mõjuta lühiajalised kõikumised. Teisisõnu, kui graafikujoon on juba korra allapoole keeranud, on teda raske sundida suunda muutma, justkui maa poole pikeerival lennukil.

Mõneti kummaline on kuulda seisukohti, et on halb, et lapsesaamisest on kujunenud Eestis poliitiline küsimus, nagu ütles teisipäeval ERRi «Esimeses stuudios» rahvastikuteadlane Mare Ainsaar. Meie demograafiline olukord peakski olema olulisel kohal poliitilises agendas, nagu seda on meie kaitsekulutuste teema, kuid selles küsimuses peaks valitsema poliitiline konsensus. Halb on hoopis see, et meil sellist konsensust pole. Nagu ütles Ainsaar, on Eestis teatud erakonnad, kes teemaga tegelevad väga jõuliselt ning on teised erakonnad, kes on ennast sellest väga teadlikult distantseerinud.

Meie järgmine suur eesmärk peaks olema maailma kõige lapsesõbralikuma ühiskonna loomine.

Sündimuse teemal võib teha kabareenalju, kuid olukord pole sugugi naljakas. Isegi mitte ülev, nagu legend orkestrist, kes mängis Titanicu pardal selle uppumise hetkel. Rahamaailmast peaks meil olema juurdunud arusaam, et kui pidevalt kulutatakse rohkem kui teenitakse, saabub paratamatult pankrot. Ja kui sureb rohkem inimesi kui sünnib, siis saamegi ühel hetkel otsa.

Niisiis, vajalik on poliitiline konsensus ja üleüldine hoiakute muutus. Rumal oleks öelda, et midagi pole võimalik teha. Mõned asjad on meil juba päris hästi, nagu näiteks maailma kontekstis üsna märkimisväärne lastetoetus ning ka isadele avatud võimalus olla lapsega kodus ja saada mõnda aega palka edasi. Need meetmed on ka positiivselt toiminud, nendeta oleksime veelgi kurvemas olukorras.

Ent vaja on astuda samm edasi. Kolmandaid lapsi tuleb väärtustada nii rahaliselt kui muude vahenditega, et see lapsevanematele korralikult abiks oleks. Samuti on vaja ühiskonnas tervikuna väärtustada perekonda ning jälgida, et meie eluolu oleks turvaline. Kahjuks ei ole Eesti ühiskond praegu väga lapsesõbralik, seda ei liikluses, teeninduses ega tööjõuturul, kus sageli nähakse rasedust ja lapsi takistuse ja probleemina. Meie järgmine suur eesmärk peaks olema maailma kõige lapsesõbralikuma ühiskonna loomine.