JUHTKIRI ⟩ Vaba maailma liider saabub Tallinnasse

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

Neljapäeval Tallinna külastavast Ukraina presidendist Volodõmõr Zelenskõist on saanud sõja ajal tõeline superstaar. Ajalukku on läinud tema vastus Ameerika Ühendriikidele, kui teda sooviti sõja alguses evakueerida: «Võitlus toimub siin; mul on vaja laskemoona, mitte transporti.»

Ukrainal on presidendiga väga vedanud ning Zelenskõi on üks põhjustest, miks Putini sissetung Ukrainasse on ebaõnnestunud. Pole kahtlustki, et Putin alahindas lisaks Ukraina rahva kaitsetahtele ka oma ametivenda. See on ju pelgalt mingi koomik, kõneldi Kremli koridorides.

Kuid tõele vastab see, et kes naerab viimasena, naerab paremini. Jah, Zelenskõi mängis komöödiasarjas «Rahva teener» ajalooõpetajat Vassõl Holoborodkot, kellest pooljuhuslikult saab Ukraina president. Kuid Zelenskõist ongi saanud president. Mõeldes Ronald Reaganile, tundub, et näitlejaamet ei paku selleks ametiks sugugi halba ettevalmistust: Zelenskõi oskus rääkida selgelt ja kujundlikult on pälvinud imetlust maailma parlamentides. Ootame huviga, mida ta räägib riigikogus.

Zelenskõi oskus rääkida selgelt ja kujundlikult on pälvinud imetlust erinevates maailma parlamentides. Ootame huviga, mida ta räägib riigikogus.

Võib liialdamata öelda, et Zelenskõi on kujunenud üheks suurimaks käesoleva kümnendi kõnemeheks. Ent ta mitte üksnes ei räägi. Ta on riigi diplomaat number üks, avades lääneriikide toetuskraane, ning tuleb tunnustada tema julgust, kuna ta on korduvalt külastanud rindejoont, käies aasta lõpul näiteks ühes lahingute tulipunktis Avdijivkas.

Mida võrreldavat on pakkuda Putinil? Analüütikud on väitnud, et puruks pommitatud Mariupolis ühte kommunaalkorterit külastanud ja külmkapi kõrval poseerinud tegelane võis olla tegelikult vale-Putin, diktaatori teisik. Bahmutis pole Putin käinud, rindejoont pole ta külastanud. Ka kõnemehena meenutab ta igavat lektorit, meenutame näiteks tema monoetendust Ukraina ajaloost televisioonis paar päeva enne täiemahulise sõja algust.

Ehkki viimasel ajal on räägitud palju Ukraina raskest positsioonist käimasolevas sõjas, mis on kahtlemata tõsi, sest see sõda ongi koletu, tasub meenutada, et sõja algul eeldati Kiievi langemist paari päevaga. Praegu aga oleme olukorras, kus Vene Föderatsioon on suutnud 2023. aastal anastada täiendavalt 0,01 protsenti Ukraina territooriumist ning sealjuures kaotanud üle 200 000 mehe. Kui demokraatliku maailma relva- ja finantsabi jätkub, pole Venemaal mingit lootust seda sõda võita. Kordame mõttekujundit, et Venemaa on selle sõja juba kaotanud, kuid Ukraina pole seda veel võitnud. Ja abi jätkub, Suurbritannia välisminister David Cameron on kõnelenud juba aastast 2026.

On tõeks saamas Vello Lattiku 1990. aastal ilmunud raamatus «Lend Kanaari saartele» ennustatu, et Eesti kindlustab oma vabaduse Ukraina vere hinnaga. Meil pole siiski põhjust häbeneda, meie saadetud Javelinid jõudsid kohale enne suure sõja algust ja aitasid Kiievit kaitsta. Meie abi Ukrainale jätkub ning kindlasti toetame Ukrainat teel Euroopa Liitu.