/nginx/o/2023/10/18/15661499t1hca80.jpg)
Tartu Ülikooli teadlaste ja ametkonna diametraalselt lahknevad hinnangud ulukipopulatsioonide seisukorrast tuletavad kõige halvemas mõttes meelde analoogse olukorra metsanduses, kirjutab MTÜ Eesti Suurkiskjad eestvedaja Eleri Lopp.
Tartu Ülikooli teadlaste ja ametkonna diametraalselt lahknevad hinnangud ulukipopulatsioonide seisukorrast tuletavad kõige halvemas mõttes meelde analoogse olukorra metsanduses, kirjutab MTÜ Eesti Suurkiskjad eestvedaja Eleri Lopp.
Eelmise nädala Fookuse «Inimeses ja looduses» Fookuses saime lugeda kahte lugu Eesti metsloomade olukorrast (PM 12.10). Ühes artiklis, mille olid kirjutanud Tartu Ülikooli teadlased, tunti muret, kas meie loomadel ikka läheb nii hästi kui me arvame. Teises artiklis, mille oli koostanud keskkonnaagentuuri ametnik, nii suurt muret ei tajuta ja pigem peetakse olukorda heaks. Kuidas peaks tõlgendama antud sõnumit näiteks jahimees, loodusentusiast või ükskõik kes, kes looduses toimuva osas huvi tunneb? Ometi loodushuvi peaks tänapäeva süveneva keskkonnakriisiga maailmas, «kuuenda suure väljasuremislaine» ajal olema meis igaühes.