Septembris algavale õppeaastale läheme vastu teadmisega, et Eesti koolides on puudu üle 100 õpetaja. Paljud koolid pole mitmes õppeaines leidnud vastavat õpetajat.
Asjade säärane seis peegeldab paraku õpetajaameti tähtsuse ignoreerimist praeguseks juba mitmekümne taasiseseisvusaasta vältel. Tundub, et taasiseseisvumisaega võeti kaasa nõukaaja mentaliteet, et õpetajad on midagi iseenesestmõistetavat. Ometi on nüüdseks selgunud, et õpetajaameti väärtustamiseks tuleb poliitikuil teha tööd.
Tänases nädalalõpulisas AK kirjutab Mele Pesti Balti Uuringute Instituudist laiemalt, et oma palgaga pole rahul kaks kolmandikku noortevaldkonna töötajaist. Kui Balti Uuringute Instituudi uuring hõlmas kõiki noortevaldkonna töötajaid, siis Arenguseire Keskuse uuring näitab spetsiifiliselt, et Eesti õpetajate töötasu jääb alla Euroopa Liidu riikide keskmisele.
Arenguseire Keskus märgib ka veel, et õpetajad teenivad tihti lisaraha, täites koolis teisigi ülesandeid. Mõned õpetajad töötavad ka väljaspool kooli. Selge, et see kõik jätab jälje õppetöö kvaliteedile koolis.
Samas ei ole meil kõik vaid tumedates toonides. Eesti õpilased on jätkuvalt esirinnas PISA testide soorituses, mis näitab Eesti õpetajate kõrget taset. Arenguseire Keskus märgib ka, et õpetajate palga kasvades jõutakse 2029. aastaks 3000-eurose keskmise kuupalgani ning 130 protsendini keskmisest palgast samaks aastaks. Samas võib inflatsiooni jätkudes 3000-eurone kuupalk olla 2029. aastal juba madal palk. Ja nagu me teame, on uusi õpetajaid vaja kohe.
Haridusvaldkonnas otsuseid langetavad poliitikud peavad mõistma, et õpetajaameti väärtustamine on midagi, mis pole pelgalt ühe valimistsükli teema.