Iseenesest ei ole inseneride puudus mingi uus probleem. Juba kaheksa aastat tagasi kirjutasin, et nii nagu Eestis on palju laulusaateid, võiks meil olla ka mitmeid «Rakett69» sarnaseid tehnoloogiasaateid. Ikka sel eesmärgil, et toetada Eesti inseneride järelkasvu. Ometi on kaheksa aastat hiljem olukord üsna sarnane. Jätkuvalt on eetris ohtralt laulusaateid, ent vaid üks, seesama tehnoloogiasaade. Eesti inseneeria-kogukond elab nii-öelda bensiiniaurude peal, sest jätkuvalt on inseneride puudus probleem number üks. Ja seejuures üha süvenev probleem, millele on tähelepanu juhtinud nii tööstusettevõtete juhid, OSKA uuringud (tuleviku tööjõu- ja oskuste vajaduse prognoosisüsteem – toim), superautot Kalana esitlenud Tõnis Vanaselja kui ka paljud valdkonna asjatundjad.
Kuigi eelnimetatud tudengivormel ja Solaride on tänuväärsed initsiatiivid, millega tehnoloogiaharidust populariseeritakse, need paraku probleemi ei lahenda. Ühest küljest on meil inseneride põud, kuid teisalt on kerkinud esile ka teine murekoht, millele juhtis tähelepanu lisaks Vanaseljale ka Arco Vara juht Miko Niinemäe: Eesti inseneriharidus ei käi targa tööstuse vajadustega kaasas.