Autode liikumises on püütud algusest peale luua ühtsed valemid: liigutakse ikka paremal pool teed, antakse liikumissuuna muutmisest märku ja eesõigus on lahendatud nii sõidutee kasutajate kui jalakäijatega. Kõnniteedel paraku sellised reeglid sisuliselt puuduvad. Siiani ei olnud seda vaja, kuna jalakäija tavakiirusel ehk ca 4–6 km/h liikudes on inimene võimeline seisma jääma praktiliselt momentaalselt ohule reageerimise hetkest. Seda reaktsiooni oleme me kõik ka treeninud maast madalast ja ohu tekkides jäävad jalad lihtsalt seisma, mis peatab ka meie liikumise. Kui aga kasutame liikumiseks mõnda abivahendit (olgu selleks auto, aga ka rulluisud, jalgratas jne), siis tuleb lisaks jalgade seismajätmisele anda meie ajul ka lisakorraldus ehk vähemalt üks meie jäse peab tegema lisaliigutuse kasutatava liiklemise abivahendi pidurdamiseks. Selleks kulub täiendav aeg ja liikumisega kaasnev inerts viib meid ikkagi edasi.

Indrek Sirk ⟩ Jalakäija – kaitsealune objekt või kontrollimatu stiihia?

FookusValvsate võlakirjahaide tagasitulek