Indrek Sirk ⟩ Jalakäija – kaitsealune objekt või kontrollimatu stiihia?

Vandeadvokaat Indrek Sirk. Foto: Sander Ilvest

Liikluses ei ole mustvalgeid ja lihtsaid lahendusi ning konkreetsesse kohta sobiv lahendus ei pruugi üldse töötada teises kohas, leiab vandeadvokaat Indrek Sirk.

Enam kui sajand kehtis liikluses lihtne põhimõte: sõidukid liiguvad sõiduteel, jalgsi aga liigutakse kõnniteel või äärmisel juhul sõidutee ääres. Väikeste sõidukitega, nagu jalgrataste ja kergliikuritega liiklevate inimeste elu ja tervise kaitseks tehti otsus, mida võib nimetada valikuks mitme halva variandi vahel. Kuna jalgsi liikumise teedevõrk on loodud ning üldiselt kõnniteedel ruumi on, siis suunati ka jalgratturid ja hiljuti ka kergliikurid kõnniteedele. Paraku ei olnud need teed selliseks liikluskoormuse kasvuks kavandatud. Nii nagu meie teedevõrk ei ole viimase kolmekümne aastaga kolmekordistunud mootorsõidukite arvu ning veelgi rohkem suurenenud läbisõiduga kooskõlas, ei ole ka kõnniteed planeeritud lisaks jalakäijatele mahutama jalgrattaid ja kergliikureid.

Autode liikumises on püütud algusest peale luua ühtsed valemid: liigutakse ikka paremal pool teed, antakse liikumissuuna muutmisest märku ja eesõigus on lahendatud nii sõidutee kasutajate kui jalakäijatega. Kõnniteedel paraku sellised reeglid sisuliselt puuduvad. Siiani ei olnud seda vaja, kuna jalakäija tavakiirusel ehk ca 4–6 km/h liikudes on inimene võimeline seisma jääma praktiliselt momentaalselt ohule reageerimise hetkest. Seda reaktsiooni oleme me kõik ka treeninud maast madalast ja ohu tekkides jäävad jalad lihtsalt seisma, mis peatab ka meie liikumise. Kui aga kasutame liikumiseks mõnda abivahendit (olgu selleks auto, aga ka rulluisud, jalgratas jne), siis tuleb lisaks jalgade seismajätmisele anda meie ajul ka lisakorraldus ehk vähemalt üks meie jäse peab tegema lisaliigutuse kasutatava liiklemise abivahendi pidurdamiseks. Selleks kulub täiendav aeg ja liikumisega kaasnev inerts viib meid ikkagi edasi.