ELBE METSATALU ⟩ Neli puudu jäänud häält võisid otsustada õpetajate palga ja järelkasvu

Riigikogu. Foto: Tairo Lutter

Eelmisel nädalal jäi vastu võtmata ettepanek eraldada KOV-de toetusfondi 26 miljonit eurot õpetajate lisatööde tasustamiseks. Puudu jäi ainult NELI häält, kirjutab majandusõpetaja Elbe Metsatalu.

Eelmisel nädalal riigikogu suures saalis jäi 2023. aasta riigieelarve teisel lugemisel vastu võtmata riigikogu liikme Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa muudatusettepanek, et valitsuse reservfondist eraldataks kohalike omavalitsuste toetusfondi 26 miljonit eurot õpetajate lisatööde tasustamiseks.

Kohutav koormus

Meie õpetajaskond ja aineühenduste esindajad tegid visa tööd ja pidasid läbirääkimisi erinevate erakondade esindajatega õpetajate järelkasvu probleemi lahendamise nimel. Ainult palgatõus, mis ikkagi jääb alla nii Eesti keskmisele kui kiirele inflatsioonile, ei meelita kooli uusi õpetajaid ega innusta noori õpetaja ametit õppima.

Aja jooksul on õpetaja turjale kuhjatud pidevalt suurenev koorem erinevate lisategevuse näol, nagu arenguvestlused, kooli õppekava ja uute valikainete kavade arendamine, kooli sisehindamisse ja arendustegevusse panustamine, kujundav hindamine, aga ka õppekava rikastavad, kuid ajamahtu tohutult suurendavad tegevused – uurimis- ja loovtööde juhendamine, digivõimaluste rakendamine, mentorlus, kaasava hariduse rakendamine ja HEV-õpe.

Kõigi nende ülesannete täitmist eeldatakse õpetajalt ka õpetajakutse taotlemisel ja omistamisel. Samas valitseb õpetajate puudus ja tunnikoormused muudkui kasvavad, sest õpilased ei saa jääda õpetamata.

Valitsuse planeeritud õpetajate palgatõus tõstab õpetajate nominaalset töötasu, mitte aga reaalpalka ning ei lahenda probleemi tervikuna. Samas on õpetajate järelkasvu puudumine olnud terav juba aastaid ja valitsus ise peab sellele lahenduse leidmist riiklikuks prioriteediks.

Õpetajate kohtumistel erakondade esindajatega jäi mulje, et mõisteti probleemi tõsidust, kuid pikk plaan puudus kõigil erakondadel. Palgatõus ajab taga keskmist palka, kuid kusagilt tuleb alustada ja süsteemselt jätkata paljude järgmiste aastate jooksul. Kahjuks õige aeg õpetajate Eesti keskmist ületavaks palgatõusuks on ammu maha magatud.

Nüüd majanduskriisis palku tõsta tundub makromajanduslikult vale samm, kuid veelgi hullem oleks maailma parima haridussüsteemi krahh. Kust tulevad noored edukad ettevõtjad, meie majanduse gasellid ja ükssarvikud, kes toodavad Eesti majandusele lisandväärtust, annavad tööd paljudele ja maksavad makse sellesse samasse riigieelarvesse? Eks ikka meie koolidest.

Tuleb päästa, mis vähegi võimalik

Majanduslikult mõtlev inimene peab nappuse tingimustes tegema valikuid. Iga valik tähendab ka alternatiive ja tuleb kaaluda eeliseid, kulusid, võimalikke võite ja kahjusid, vaadata kaugemale tulevikku ja hinnata tänaste otsuste mõju. Seesama väikene summa kogu riigieelarve mahust oleks olnud oluliseks stiimuliks praegustele õpetajatele ja andnud positiivse signaali noortele, et riik hoolib haridusest, õpetajate järelkasvust ning ehk võiks isegi kaaluda õpetajaametit tulevikus. Seega oleks pidanud meie riigikogu liikmed olenemata erakonnast Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa ettepanekut kindlasti toetama.

Kuidas aga hääletamine tegelikult läks?

Puudu jäi neli häält! Meil on riigikogus neli endist haridusministrit, kes tunnevad õpetajate muresid ja järelkasvu probleemi väga hästi. Mis te arvate, kuidas nad hääletasid? Eelmine haridusminister Liina Kersna – vastu, Maris Lauri – vastu, Jürgen Ligi – vastu, Mailis Reps – ei hääletanud.

Oma toetushääle jätsid andmata ka riigikogu kultuurikomisjoni liikmed Signe Kivi, Heidi Purga, Siim Kiisler, Margit Sutrop ja Marko Šorin, kelle jutul õpetajad on korduvalt käinud ja probleemi arutanud.

Kui neist hääletustulemustest mentorõpetajatele seminaril rääkisin, käis saalist läbi nördimuskahin. Ikka ja jälle loodetakse õpetajate sisemisele motivatsioonile ja küll nad hakkama saavad, aga kus on parlamendiliikmete sisemine motivatsioon ja riigimehelikkus?

Riigimehelikult mõtlevaid ja mitte ainult erakondlikele huvidele allutatud, vaid enda südame häält järgivaid parlamendisaadikuid annab otsida.

Seda enam tasub õpetajatel tõsiselt kaaluda, kellele anda oma hääl kevadistel riigikogu valimistel, millisel erakonnal on pikk plaan õpetajate järelkasvu toetamiseks, kellele tõesti on südamest tähtis Eesti hariduse tulevik ja kes oma sõnas ja hääletamisel on vabad parlamendiliikmete pea kohal sõlmitud kokkulepetest.