Rein Veidemann.

FOTO: Pm

Laupäevases Postimehes vaadati üle möödunud aasta menuraamatud: absoluutseks valitsejaks on tõusnud elulood. Kuna kirjanduse mahtu ja küpsust on tavaks mõõta romaanižanri seisundiga, aga eelmise aasta menukite hulka ei küündinud ükski eesti romaan, siis andis see kolleeg Rebekka Lotmanile põhjust panna ülevaate pealkirjaks «Hüvasti, romaan!».




Loomingu jaanuarinumbri usutluses möönab ka noorema põlve üks juhtkirjanikke Jan Kaus, et 2008. aasta proosatoodang jäi õhukeseks. Ta loetleb põhjusi, mis iseloomustavad eesti romaani vähikäiku, määravamaks neist kirjanike kannatlikkuse ja suutlikkuse puudumine väljuda lineaarsest ajast.



Hüva, aastad pole vennad ja uus aasta võib lennutada romaanitaevassegi mõne lugejahulki haarava algupärase romaani.



Ent kirjandusturul valitsevast nõudmise-pakkumise stiihiast ei saa üle ega ümber. Siin ei pruugi kehtida esteetilise sügavuse või sakraalse kõrguse kriteeriumid. Määrab keskmiseks nivelleeritud maitse. Ehk Milan Kundera sõnul tema «Romaanikunstist»: «Romaan (nagu kogu kultuur) on üha enam massimeediumide võimuses; need aga maailma ajalugu ühtlustavate teguritena laiendavad ja kanaliseerivad taandamise protsessi; levitavad üle ilma ühesuguseid lihtsustusi ja klišeesid, mis on vastuvõetavad võimalikult suuremale hulgale.»



Kui romaani õitseajal 19. sajandil oli just romaan see, mis ajalehesabades ilmudes tõstis väljaannete tiraaže, siis poolteist sajandit hiljem toimib toosama meedia kirjanduse (mõiste) lahustajana. Meedia elab samuti lugudest, mis on ka iga romaani tuumaks. Aga ta vahendab neid toorelt ja filmiliku kiirusega.



Nii polegi midagi imestada, et vahetevahel leiame end elamast kõik otsekui Hollywoodis. Andke aga juurde uusi lugusid! Kui pole lugu, pole ka elu (see on pöördvõrre eluloost)! Inimeste rõõmud ja kannatused pakuvad huvi eeskätt nende lugude taustal.



Romaan ja laiemalt võttes kogu väärtkirjandus on aga inimeksistentsi uurimus. Sündmused, lood, elu ise on vaid selle uurimuse raam. Tõeline kirjandus peaks meid siis tõstma kõrgemale päevast päeva ümbritsevast tegelikkusest. Kirjanduslik sõna peaks ülendama lugejat, mitte aga tasalülitama elutegelikkusega, saati alandama tema väärtusilma.



Muidugi on see romantiline ettekujutus ilukirjanduse olemusest. Suurele turule sellega ei pääse. Aga pole vajagi. Küll tuleks aga sõna ilmutuslikust võimalusest rääkida lastele. Lootuses, et nad täiskasvanuna suudaksid ära tunda hea ja kurja puu ning vahet teha üleval ja madalal.