Arutelu eksamite üle kipub suubuma liialdustesse: ühed jutlustavad, et uus plaan päästab lapsed mõttetust stressist ja tähendusetust tuupimisest, teised arvavad, et muutustega kaob koolist pingutus. Küllap on mõlemas lähenemises iva ja on ka radikaalselt mõõdukaid arvajaid, kuid kokkuvõttes mõjutab lõpueksamite korraldus hariduse kvaliteeti, süsteemi jätkusuutlikkust ning inimeste heaolu vähe.
Mõistan, missuguseid tundeid tekitab sõnum, et eksamil piisab edaspidi ühest punktist. Meelde tulevad iseenda eksamieelne pingutus, heast tulemusest tekkinud rõõm või pettumuse pisarad. Ka õpetajad on kogenud, et eksam on võlusõna. Üheksandikud ärkavad teismeea ükskõiksusest, paluvad ise kordamisharjutusi ja on valmis vabatahtlikult konsultatsioonides käima. Säärast motivatsiooni ja pingutuse rõõmu oleme ju ihaldanud! Lisaks on eksam paljudele initsiatsiooniriitus, sümboolne noorukiks saamise verstapost.