Lea Danilson-Järg: kuidas lepitada Ilvestit ja Hennot?

Fookuse toimetaja Lea Danilson-Järg. Foto: Mihkel Maripuu

Hispaania valitsus saatis 6. juulil parlamendile otsustamiseks eelnõu, mis nõuab mõlemapoolset sõnaselget nõusolekut seksuaalvahekorraks, vastasel juhul loetakse tegu vägistamiseks. Viimastel aastatel on samasuguseid muudatusi seadustes, aga sellest tulenevalt ka ühiskonna hoiakutes teinud mitmed riigid: Taani 2020. aastal, Kreeka 2019. aastal, Rootsi ja Island 2018. aastal. Amnesty International andmetel on Euroopas selliseid riike kokku tosina jagu. Seadusi on täiendatud ka teisel pool ookeani, Kanadas ja USAs.

Ameerika mandril andis tõuke muudatusteks ennekõike ülikoolide campus’tes asetleidnud vägistamised ning juhtkonna soov vältida kahjunõudeid. Euroopas on sageli kaalukeeleks olnud konkreetsed kohtuasjad, mille õiglustunnet riivav kulg on põhjustanud üldrahvaliku meelepaha. Pärast pikki debatte on jõutud tõdemuseni: vägivalla esinemisele keskenduv regulatsioon on ajale jalgu jäänud, edaspidi tuleb lähtuda selgesõnalisest nõusolekust. Ainult «jah» tähendab «jah» (ingl keeles: Only yes means yes). Seejuures peab isik, kes seksuaalse tegevuse algatab või seda jätkab, sobival viisil kindlaks tegema, et teine pool on tema tegevusega nõus. Kusjuures vaikimine või passiivsus ei tähenda tingimata nõusolekut.

Arutelust, kuidas paremini defineerida ja tõendada vägistamist, ei ole ilmselt pääsu Eestiski. Äsja nägime, kuidas naistearstide Made Laanpere ja Kai Pardi teemapüstitusele järgnes Postimehe veergudel äge sõnasõda Sass Henno ja Jüri Ilvesti vahel. Vältimaks, et debatt ühiskonnas kujuneb samasuguseks kaoseks, oleks algatuseks mõistlik ühised eesmärgid ja seisukohad paika panna. Ehk õnnestub siis ka härra Ilvestil ja Hennolgi ära leppida. Ägedate vaidluste järel selgub ju sageli, et eriarvamust nagu polnudki, olid vaid erinevad rõhuasetused.