L, 26.11.2022

Sass Henno: kuidas õigustada vägistajaid?

Sass Henno
, kirjanik
Sass Henno: kuidas õigustada vägistajaid?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 6
Sass Henno, kirjanik ja MTÜ Julge Rääkida looja FOTO: Jaanus Lensment
Sass Henno, kirjanik ja MTÜ Julge Rääkida looja FOTO: Jaanus Lensment Foto: Jaanus Lensment
  • Seksiks peab olema nõusolek
  • Uurijad kipuvad vägistajaid kaitsma

On suur juhus ja hea õnn, kui vägistamise ohvrile satub uurija ja prokurör, kes ei kaitse vägistajat, kirjutab kirjanik ja MTÜ Julge Rääkida asutaja Sass Henno.

Vastusena Eesti juhtivate naistearstide ettepanekule, et vahekorraks peab olema mõlema poole nõusolek, ilmus eelmise nädala Postimehes nõukogudeaegse prokuröri ja kohtuniku Jüri Ilvesti arvamuslugu «Nõusolek kui «õige» käitumise eeldus». Ütlen kohe, et need jutumärgid tundusid väga küünilised. Artiklist paistab, et veel tänagi elab Eesti õigusruum justkui Metsiku Ida reeglite järgi, kus seksuaalkurjategijaid karistatakse prokuröride ja kohtunike suva järgi. Nõukogude aja juurtega väärarusaamade tõttu tõlgendatakse piltlikult öeldes isegi nuga ohvri seljas sinna vabatahtlikult sattununa. Asjaolu, et politseitöötajate hulgas valitseb valdavalt ohvrit süüdistav hoiak, kinnitab ka 2015. aasta uuring «Lähisuhtevägivald Eestis politsei pilgu läbi». Mingist suhtumise muutusest viimase kuue aasta jooksul rääkida oleks naiivne.

Tegelikult jutustavad pooltõde kõik, kes ütlevad, et just seadused ei võimalda seksuaalkurjategijat kaudsete või otseste tõendite alusel süüdi mõista. Eestis on õnneks juba olemas kohtulahendeid, kus ohvri ütlused, talle tekitatud füüsilised vigastused või psühholoogiline trauma ning kannatanu õiglast kohtlemist nõudev prokurör viivad süüdimõistva otsuseni. Tõsi, kohtu ette ei jõua enamik uimastatud ohvri vägistamise lugudest, sest mäluaugus kannatanu on paljude kohtunike meelest ju automaatselt ning vabatahtlikult kõigega nõus. Seesuguse vägistamise ohvrid on esitanud sadu avaldusi. Tulemuseks vaid üksikud kohtuasjad.

Kui politsei ja prokuratuur kannab samu hoiakuid, mida hiljutised riigikohtunike arvamusartiklid, pole ime, kui isegi vastuhakku vägistajale tõlgendatakse «võimaliku kirehoos küünistamisena», vägistaja varasemad ründed naiste vastu loetakse «asjasse mittepuutuvateks». Tavapärane on ka see, et majapeo järel kuulatakse üle trobikond pidulisi, kõik kuriteo toimepanija head sõbrad, kes väidavad, et tegu oli suurepärase peoga ja nad ei usu, et midagi oleks võinud juhtuda.

On suur juhus ja hea õnn, kui ohvrile satub uurija ja prokurör, kes ei kaitse vägistajat. Eriti veab, kui satub kohtunik, kelle jaoks ei tundu realistlik, et vabatahtlikke vahekordi lugematul hulgal vastumeelseks valetavad naised soovivad läbida arstide, terapeutide ja ülekuulamiste alandava ja sageli taasohvristava, aastaid kestva tee, et ilma ühegi arusaadava motiivita segada vaese vägistaja, ptüi, vabandust, ühel ööl vaid enda meelest suurepärast intensiivset seksi pakkunud tubli mehe elu.

Igal ööpäeval pöördub seksuaalvägivalla kriisikeskustesse mõni vägistatud naine. Iga päev jõuab politseisse mitmeid seksuaalse väärkohtlemise avaldusi, mida juba ette ohvri süüdi ja toimepanija õigeks mõistnud prokurörid suure tõenäosusega kohtusse ei vii.

Sel kevadel tegi Nordstat ulatusliku uuringu, mille tulemusena selgus, et Eestis on ainuüksi lapsepõlves seksuaalset väärkohtlemist kogenud 170 000 inimest, täiskasvanutest rääkimata. Aga sellest, et meil on ka ilmselt samas suurusjärgus ehk 170 000 kuriteo toimepanijat, ei räägi keegi. Ja kõige selle juures jääb meie armsale õigussüsteemile ohvri üle mõnitavalt naerev roll. Juttu, et ohvriabi teenus on ju olemas ning keegi ei väidagi, et vägistamised pole tõsine kuritegu, saadavad uurijate copy-paste-kirjad ja prokuratuuri menetluste lõpetamise määrused, mille sõnum on: «Pole viga, kullake, vaatasime su loole peale ja õnneks selgus, et sa ikka ise tahtsid!»

Aga toimepanijat kinni ei peetud, läbi ei otsitud, sidevahendeid ei uuritud, varasemate sündmustega ei seostatud, sündmuskohal ei käidud, riideid ei kogutud, leide ei analüüsitud, ohvri ülirasket joovet, kus mälukaotus on loomulik, abitusseisundiks ei peetud.

Vabatahtlikkuse müüti surub Eesti õigussüsteem nõukogudeaegse jõhkrusega ohvritele peale isegi siis, kui kannatanul on vigastused suguelunditel, verevalumid või tuvastatud nõustumist välistav joove. Kohe kui ohver ei tundu ideaalne inimene, on ta võimalus õiglaseks kohtlemiseks väiksem. Kas ohver on varemgi tarvitanud alkoholi? On tal olnud Tinderi konto? Või mõni üheöösuhe? Kõik need asjasse mittepuutuvad küsimused süvendavad naiste suhtes alandavaid stereotüüpe. Andis nõusoleku eile, peab andma ka täna. Või siis härra Ilvesti moodi «Kevade» stiilis, et kui ohver andis Arnole, küllap tahtis anda ka Tootsile.

Selle asemel peaksime küsima hoopis toimepanija kohta. On ta varem olnud vägivaldne, kolleege ahistanud? On tema juurde ennegi sattunud mäluaugus naised? On ta vaadanud vägivaldset pornot? Neid küsimusi toimepanijate kohta küsib õigussüsteem haruharva. Naiste kahjuks rääkivat erinevust märkate?

2 mõtet

Kohe kui ohver ei tundu ideaalne inimene, on ta võimalus õiglaseks kohtlemiseks väiksem. Küsimusi teo toimepanija kohta küsib õigussüsteem harva.

Kohtu ette ei jõua enamik uimastatud ohvri vägistamise lugudest, sest mäluaugus kannatanu on paljude kohtunike meelest automaatselt ja vabatahtlikult kõigega nõus.

Seda, et nii Ilvesti arvamusartikkel kui vägistamiskuritegude uurimine laiemalt on kantud just naisi alavääristavatest hoiakutest, tahan teile tõestada lihtsa ilukirjandusliku mõttemängu abil. Kujutame ette, et mina, keskealine suurema kehaehitusega meesterahvas, ja pikka aega erinevate kurjategijatega tööalaselt kokku puutunud hr Ilvest viibime ühes seltskonnas, ühisel peol. Ülejäänud peoseltskond, kes näeb meid vestlemas, läheb millalgi magama, aga meie jääme edasi juttu ajama. Hommikul ärkab üks meist sealsamas valutava vööaluse piirkonnaga. Draama lisamiseks ütleme, et ta avastab ka, et rahakott on ära varastatud. Mälestusi, mis täpselt juhtus, blokeerib aju või sisse joodetud abivahend, keegi ei tea.

Käes on hommik ja nüüd lähevad kahe härrasmehe jutud juhtunust täiesti lahku. Üks väidab, et mingil hetkel hakkas teine temaga tohutult flirtima, kiskus end paljaks, viskus kaela ja vigastas nii oma õrna kohta ehk ise. Tagatipuks toob lauale ka väite, et seesama mees ise soovis ka oma rahakoti ära kinkida.

Teine väidab, et see on absurd, teda on vigastatud ja paljaks varastatud ning ta poleks elus midagi sellist vabatahtlikult teinud, ei kainena ega joobes. Seepeale leiab aga esimene härra endale õiguskaitse, kes kinnitab, et selline käitumine võib moodsal ajal aset leida. Samuti toob välja, et üks härrastest on varemgi oma raha heategevuslikult annetanud, loogiline ju, et ta soovis seda teha ka kõnealusel ööl. Lisas märgib, et aastaid tagasi peetud elukutse tõttu on härral komme teisi süüdistada.

Ja nüüd kujutlege pilti, et ka politsei, kohtuekspertiis ja kõik asjasse puutuvad ametnikud noogutavad kaasa. Tõepoolest, ohvriks langenud härra võis ju sel ööl end meelega oimetuks juua ja teisele toredale härrale end peale pressima hakata. Tagatipuks on ka täiesti loogiline, et ta on pisut segaduses ning otsustas sellest piinlikust seigast politseid, meediat ja arste teavitada. Ja seda kõike aru saamata, et juhtunu talle tegelikult väga paju rõõmu ja naudingut pakkus.

Kõik see, mida kirjeldasin, tundub absurditeater, sest tegu on kahe mehe vahel juhtunuga. Asjasse pole segatud naist, keda ühiskondlikult alaväärseks ja valelikuks peame. Kui aga üks osalistest oleks naine, nagu enamikus vägistamismenetlustes, äratatakse ohvrit süüdistav absurditeater ellu väga tõsiste nägudega ametnike poolt. Ohvri ütlusi hakatakse keerama toimepanija kasuks ning igale loogikale käiakse välja absurdne vastuloogika, mille õigusmõistjad sageli aplalt alla neelavad.

Kui senine suhtumine ei muutu, lõpeb minu ilukirjanduslikus näites uurimine prokuröri siirasilmse avaldusega: «Uurimine oli põhjalik, me kuulasime kõik peol viibinud üle – toimus vaid vestlus.»

Lp hr Ilvest, ma ei soovinud teid selle näitega end ebamugavalt tundma panna. Aga kasutades õigussüsteemi küünilisust inspiratsiooniallikana, tundub mulle, et oma artikliga te seda just ise «tahtsitegi». Palun võtame nüüd ära need küünilised jutumärgid seksuaalkuritegude diskursusest! Seksuaalkuritegu on ohvrile eluaegne trauma, toimepanijale aga lihtsalt mõned toredad minutid. Mõelge korra veel, keda te tegelikult kaitsma peaksite.

Märksõnad
Tagasi üles