EESTI VÄITLUSSELTS ⟩ Kommentaar Rail Balticu väitlusele

Taavi Aas ja Priit Humal pidasid kaalutletud ja rahuliku arutelu, üksteise mõtetele aktiivselt reageerides, kuid lõpuks siiski oma arvamusele kindlaks jäädes, kirjutab Kerli Kalk Eesti Väitlusseltsist.

Väitluses arutleti suuresti kolme küsimuse üle:

• Kas Rail Balticu jaoks mõeldud EL toetusi oleks võimalik teiste projektide jaoks kasutada?
• Kas kauba transport on kasulikum ja loodussäästlikum maantee või raudtee kaudu?
• Millised on tulevikus peamiselt kasutatavad kauba transpordi viisid ning kuidas saab Eesti tagada, et meil on tulevikus mõistliku hinnaga ning kiire kaubaühendus Euroopaga?

Taavi Aasa avasõnavõtt seadis Rail Balticu ehitamise koheselt kliima eesmärkide saavutamise konteksti ja rõhutas, et peatselt asendub kaubavedu suurte veokite abil rongidega. Ta lisas, et Eesti jaoks on püsivate ühenduste omamine oluline, et ka kriisi ajal saaks liikuda, täpsustades, et koroonakriisi ajal oli Saksamaaga laevaühenduse hoidmine väga kallis. 

Aas toob kohe väitluse alguses sisse hiljem oluliseks saavad ideed, kuid väidete põhjalikum selgitamine jääb vajaka. Jääb mulje, nagu Aasa eesmärk oli esmalt mõned olulised märksõnad väitlusesse tuua ning hiljem läbi mitme sõnavõtu neid selgitada.

Võrreldes Aasaga on Humala avasõnad konkreetsed ja selged. Ta põhjendab, et tema arvates on Rail Baltic ressursside raiskamine, kuna see on loodusvaenulik, halvendab liikumisvõimalusi ning vähendab Eesti konkurentsivõimekust. Humal seab oskuslikult ka enda jaoks kasuliku raamistiku, mille üle väitlus käima peaks, öeldes, et Aas peab põhjendama, miks Rail Baltic on õigustatud ja Eestile vajalik.

Pärast avasõnu keskendusid väitlejad kõigepealt küsimusele, kas Euroopa Liidu toetusi oleks võimalik teiste projektide jaoks kasutada. Aas selgitas, et see rahastus on mõeldud Euroopat siduva taristu välja arendamiseks ning Rail Balticu projektist loobudes pole Eestil võimalik seda raha mujale suunata. Humal tõi näiteid teistest riikidest, kes on sama rahastusallika kaudu ehitanud maanteid, arendanud rongiühendusi jms, mida Eesti oleks võinud samuti jäljendada. Väitluse lõppedes tunduvad mõlemad siiski nõustuvat, et täna raudtee projektist loobudes poleks võimalik rahastust teistele projektidele suunata.

Teise suurema küsimusena arutasid Aas ja Humal seda, kas Rail Balticu projekt on loodusvaenulik. Selles küsimuses on kahtlemata oluline, kuidas loodusvaenulikkust hinnatakse. Aas põhines riigikohtu hinnangule, kuid Humal leidis, et riigikohtu otsus kajastab protsessi õiguspärasust ilma keskkonnakahjusid hindamata. Humal oli selles väitlusküsimuses tugevam, selgitades konkreetsemalt, miks on Rail Baltica rajamine tema arvates loodusvaenulik. Loodussäästlikuse punktis kujunes Rail Balticu projekti rajamise kahjudest tähtsamaks küsimus, millised transpordimeetodid on täna ja muutuvad tulevikus keskkonnasõbralikumaks. Aas oli veendunud, et kaubarongide kasutamine on muutumas populaarsemaks, sest see on kliimaeesmärkide saavutamiseks kõige efektiivsem transpordiliik, tuues näiteks Saksamaa investeeringud raudtee arendusse. Humal selgitas, et rongikaubanduse osakaal on kaubatranspordist vaid 15 protsenti ning tulenevalt kallist hinnast on ebatõenäoline, et see oluliselt tõuseks. Ta leidis, et kliimaeesmärke on võimalik eelkõige saavutada autode dekarboniseerimisega. 

Sellega seonduvalt arutasid väitlejad, kas ja kui palju maanteemaksud Euroopas tõusmas on ning kuidas Eesti selleks valmistuma peaks. Aasa arvates ei peaks Eesti sõltuma teiste riikide otsusest teetariifide osas ning riskima Euroopa Liidu poolt kehtestavate diskrimineerivate tingimustega. Humal leidis aga et teetariifide vältimiseks on ka teisi alternatiive (nagu meretransport) ning nende kehtestamine ei tähenda, et raudteetransport kallis ei oleks. Väitluse lõpuks on usutav, et raudteetransport on kallis, kuid samaaegselt tundub realistlik, et selle kasutus tõuseb ning Eestil peaks olema kaubanduse tagamiseks hea raudtee infrastruktuur.

Väitluse lõpus vaidlesid Aas ja Humal ka Rail Balticu sotsiaalmajandusliku tasuvuse analüüsi adekvaatsuse üle. Humal väidab, et see sisaldab bluffi ning ei kajasta tegelikku olukorda. Aas vastas sellele vaid seda, et selle on läbi viinud sõltumatud eksperdid.

Kokkuvõttes oli väitlus tasakaalukas, mõlemad pooled selgitasid konkreetseid mõtteid ning reageerisid aktiivselt üksteise seisukohtadele. Rõõm oli kuulda, kuidas Humal tõi oma väidetele tõestuseks konkreetseid viiteid ametite otsustele ning et Aas aktiivselt Humala väiteid ümberlükates ka vestlusesse uut sisu tõi. Humala struktuur oli aga kahtlemata selgem ja loogilisem, Aas liikus oma sõnavõttude ajal mitmel korral lausete sees erinevate mõtete vahel.