Viimaste kuude traagiliste sündmuste valguses on ühiskonnas tekkinud arutelu tulirelvade lubatavuse piiridest. Poolt ja vastuargumente käsirelvade keelustamise kohta esitavad Eesti Väitlusseltsi liikmed Helery Maidlas ja Martin Küüsmaa. Väitlejate puhul on oluline märkida, et nad väitlevad neile määratud pooltel ning ei esinda enda isiklikke seisukohti.

Helery Maidlas tutvustab enne debatti relvaomamise seniseid eelduseid – Eestis tunnustatakse kolme otstarvet, milleks relvi väljastatakse: jahipidamine, laskesport, enese ja vara kaitsmine. Maailma mastaabis on Eesti relvapoliitika pigem konservatiivne.

Küüsmaa toob väitlusliku osa alguses välja kolm põhiküsimust, mis relvateemaga seoses paratamatult esile kerkivad: relvade kasutamine ühiskondlikes konfliktides, õnnetused relvadega ja indiviidi suhe riigiga isikuvabaduste piiramisel. Relvade hävitusvõime on võrreldes näiteks külmrelvadega oluliselt kõrgem ja nende toomine ühiskondlikkusse konflikti seda hävitust ka suuremal skaalal realiseerib. Samas tekib ühiskonda põrkuvate gruppide vaheline võidurelvastumine.  

Maidlase sõnul relvade olemasolu tsiviilkäibes just tõstab ühiskonna turvalisust, sest kõigil inimestel on võimalus ennast kaitsta. Ka kriminaalid ründavad teisi inimesi väiksema tõenäosusega, sest potentsiaalne kurjategija teab, et talle seistakse tõenäoliselt relvastatult vastu. Eriti olulised oleksid relvad näiteks maapiirkondades, mis on raskesti ligipääsetavad riiklikele kaitseüksustele. Näiteks Šveits ja Norra on liberaalse relvapoliitikaga riigid, aga kuritegevus seal ei lokka nagu USA-s. See tähendab, et küsimus on siiski relvakultuuris ja suhtumises, mitte seadustes.

Martin Küüsmaa sõnul eestlastel sellist aupaklikku ja ettevaatlikku suhtumist relvadesse ei oleks, kuna igaüks peab end kõige õigemaks ja targemaks ning tõenäolisemalt läheksime meie samuti USA teed. Teisalt on ühiskonnas lisaks tahtlikele rünnakutele palju ka muid traagilisi sündmusi nagu enesetapud, ähvardamised ja kõiksugused õnnetused, mille tagajärjed oleksid relvade lihtsustatud kättesaamisel veelgi raskemad, kuna relv ohu allikana tekitab rohkem kahju kui alternatiivid.

Helery Maidlas kordab, et Küüsmaa toodud näited peavad küll halvimal juhul paika, kuid probleemid ei tulene seadusandlusest ning tulirelv ise pole ajend kuritegevuseks. 

Teises osas arutasid väitlejad põhimõttelisel tasandil väärtusküsimuste üle, eeskätt sellest, milline on ja peaks olema riigi roll inimeste õiguste ja vabaduste piiramisel. Küüsmaa sõnul ei peaks põhimõtteliselt olema ühelgi inimesel õigus võtta teise inimese elu. Helery Maidlas vastas, et samamoodi on inimesel põhimõtteline õigus enesekaitsevahendite kandmiseks ja enda elu ning lähedaste ja vara kaitsmiseks. Eriti hästi klapib see seisukoht demokraatlike väärtustega, mille kohaselt peakski inimesel olema pigem rohkem vabadusi, kui piiranguid.

Küüsmaa tõi lõpetuseks välja, et ka demokraatlikus ühiskonnas juba piiratakse mõningaid vabadusi: näiteks narkootikumide tarbimine, alaealistele teatava kauba müümine ja nii edasi. Küsimus seisnebki ühiskondliku tasakaalupunkti leidmises, kust jookseb piir õiguste ja piirangute vahel. Väitlejad nõustuvad, et see taskaalupunkt on tihti arbitraarne ning ka praeguses ühiskonnas on lubatud terve rida asju, mis on potentsiaalselt väga hävituslikud – näiteks autod.