Postimehe ja Eesti Väitlusseltsi koostööös valminud podcastide sarja «Väitlusmeistrid» viiendas osas esitavad poolt- ja vastuargumente SpeakSmarti argumenteerimiskoolitaja Anna Karolin ja Pärnu väitlusõpetaja Siim Ruul. Väitlejate puhul on oluline märkida, et nad väitlevad neile määratud pooltel ning ei esinda enda isiklikke seisukohti.

Anna Karolin märgib jaatavalt poolelt, et kuigi juba järgmisel aastal ootavad meid ees uued presidendivalimised, on praegune valimiste kord on läbipaistmatu ja ebausaldusväärne. Korraliku sisulist debatti kandidaatide üle ei toimu, kuna nad esitatakse nii hilja. Valimiste protsessi läbikukkumise tõttu sai ka viimasel korral valituks presidendikandidaat, kelle seisukohtadest avalikkus pea midagi ei teadnud.

Presidendil on vaja rahva esindamiseks legitiimsust, aga praeguse valimiste korra juures seda legitiimsust ei teki. «Legitiimsus saab tulla rahvalt», väidab Karolin. Presidendi üks eesmärk on tasakaalustada võimu, mis on praegusel hetkel sisuliselt täitmata, kuna just riigikogu ehk organ, keda peab tasakaalustama, on see, kelle kätte antakse esimesena võimalus president valida. Kui neil see ei õnnestu, saab enda korra valmiskogu, kes on valitud otsustama riigis kohaliku elu küsimusi, mitte üleriigilise elukorralduse üle. Sageli tuleb ka tulemus just paarihäälelise võiduga, mis tähendab, et mandaat on napp. See pole terve riigi ja rahva esindusorganile paslik. Sestap toetab Karolini sõnul ka umbes 80 protsenti Eesti elanikest presidendi otsevalimisi. 

Eitavalt poolelt väitlev Siim Ruul tõi välja kaks kahju, mis presidendi otsevalimistega kaasneksid: ühiskonnas suureneks populism ja polariseeritus ning lõhestumine saaks ühiskonnas veelgi suurema hoo sisse. Tänapäeva demokraatia pole Ruuli sõnul lihtsalt absoluutse enamuse võim, vaid õigusriik, võimude lahusus, vähemuste kaitse ja nii edasi. Ruuli sõnul oleks tulevasel presidendikandidaadil lihtne võita hääli näiteks lubadusega, et tema keeldub välja kuulutamast ühtegi seadust, mis tõstab makse, kuigi see oleks põhiseaduslikult tagatud võimaluse ebaseaduslik ärakasutamine. Hiljem saaks aga viidata, et oma lubaduste elluviimine on nagunii õiguspärane, kuna olemas on rahva mandaat. Selliselt on paralamentaarne demokraatia kaaperdatud juba näiteks Poolas. 

Ühiskondlik lõhe aga suureneks Ruuli sõnul seeläbi, et kaotsi läheks presidendirollile praegu omane apoliitilisus ning ülesus poliitilistest mängudest ja kraaklustest. Pärast valimisi jaotuks ühiskond «võitjateks» ja «kaotajateks», nagu tavaliselt USAs juhtub. Seega kaoks ära ka presidendi roll rahva ühendajana ja ühtse esindajana. Praegu on rahva tahe siiski kaudselt niigi presidendivalimistega seotud, kuna just rahvas valib liikmed riigikogusse ning kohalikesse volikogudesse. Süsteemi muutmine tekitaks Ruuli sõnul vaid segadust juurde.

Podcasti viimaseks kolmandikuks on pärast eriolukorra kehtestamist salvestatud lisavestlus, kus nüüd arutleti juba mitteväitluslikus vormis selle üle, kas kriis on ühte või teist argumenteeritud poolt sisuliselt muutnud.

Väitlejad nõustusid, et Covid-19 kriisi mõju otsedemokraatia kehtestamise võimalustele on praegu veel raske hinnata. Mõlemad väitlejad avaldasid lootust, et kriisi võibolla tänaseks ettenägematud mõjud ei oleks niivõrd laastavad, et Eestis võetaks vastu otsuseid korraldada riigikord ja võimude jaotus täielikult ümber. Sellised otsused peavad sündima reaalse ühiskondliku debati tagajärjel läbimõelduna ja läbiarutatuna, mitte kriisist tingitud ebastabiilsuses.