Postimehe ja Eesti Väitlusseltsi koostööös valmiva podcastide sarja «Väitlusmeistrid» neljandas osas esitavad poolt- ja vastuargumente Pärnu väitlusõpetaja Siim Ruul ja Bolti avalike suhete juht Karin Kase. Väitlejate puhul on oluline märkida, et nad väitlevad neile määratud pooltel ning ei esinda enda isiklikke seisukohti.

Jaatavalt poolelt raamistas avakõneleja Siim Ruul väitluse esimeses lauses ümber: «Väitlus ei käi üldse sellest, millise süsteemiga saab 35 aasta pärast keskmine pensionär euro-kaks rohkem. Väitlus käib selle üle, kellel on õigus oma raha üle otsustada ning kellel on õigus oma tulevikku defineerida». Ruuli sõnul peab selline otsustusõigus jääma inimesele, mitte riigile.

Ruul ei leia, et tõele vastab Seederi idee sellest, justkui hakkaks inimesed pensionisamba raha investeerima, küll aga toob plaan kaasa kaks ühiskondlikku kasu. Esiteks on tagatud inimestele põhimõtteline õigus oma tuleviku eest otsustada. Mitte keegi teine ei ela inimese tehtud otsuste tagajärgedega. Teiseks on terve hulk praktilisi kasusid, millest täna raha välja võttev inimene võib võita ka pikas perspektiivis: näiteks pole paljudel inimestele võimalust osta endale kinnisvara, kuna puudub raha sissemakseks – see omakorda suurendab kulutusi ka pensionieas, sest eluaseme eest tuleb edasi üüri maksta. Samuti võimaldaks raha väljavõtmine investeerida see oma lastesse ja nende haridusse, mis tooks vanaduspõlvas kasu nii inimesele endile kui ka riigile üldiselt, praegu aga pole see paljude perede jaoks mõeldav variant. 

Karin Kase argumenteerib vastaspoolelt, kuidas teise pensionisamba avamine toob kahju nii üksikisikule kui tervele riigile. Praeguste küsitluste kohaselt võtaks raha välja iga kaheksas inimene ning pooled vähemalt kaaluksid seda. Samas on keskmisel inimesel kogunenud sambasse umbes 5000-8000 eurot, millest ei jääks pärast makse piisavalt alles, et ühtegi tõeliselt mõjuvat elukvaliteeti tõstvat investeeringut teha.

Inimesel pole mõistlik seda raha välja võtta ka põhjusel, et iga kahe sissemakstud protsendi peale paneb riik omalt poolt neli protsenti. See tähendab, et pikas perspektiivis võidab inimene rahaliselt. Samba kaotamise plaan Kase sõnul lühinägelik ka seetõttu, kuna varem või hiljem peab keegi nende inimeste pensioni kinni maksma. Võttes arvesse, et Eesti rahvastik on vananev, peavad 30-40 aasta pärast töötavad inimesed pensionäride pensioni tunduvalt kõrgema hinnaga kinni maksma. Lisaks oleks teise samba avamine poliitiline kannapööre riigi poolt, mis vähendaks tõenäoliselt usku teistessegi riigi pikaajalistesse plaanidesse.

Podcasti viimaseks kolmandikuks on pärast eriolukorra kehtestamist salvestatud lisavestlus, kus nüüd arutleti juba mitteväitluslikus vormis selle üle, kas kriis on ühte või teist argumenteeritud poolt sisuliselt muutnud.

Siim Ruul tõi välja, kuidas vajadus majandusliku «puhvri» vastu on kriisiolukorras tunduvalt teravam, eriti täna, kui massiliselt inimesi kaotab töö. Karin Kase toob lisaks välja, et just kriisiajal võtaks sambast raha välja veel rohkemad inimesed kui normaalolukorra prognoosid ette nägid, kuid seda raha ei kasutataks tõenäoliselt suurte ja mõjukate investeeringute tegemiseks, kuivõrd lihtsalt kriisi üleelamiseks.

Podcasti järje lindistamise ajaks oli pensionireform riigikogus juba vastu võetud, kuid presidendi poolt kaks korda allkirjastamata jäetud. Sügiseks teeb lõpliku otsuse pensionireformi saatuse osas riigikohtu üldkogu.