Postimehe ja Eesti Väitlusseltsi koostöös valminud podcastis võtavad seekord mõõtu Pärnu väitlusõpetaja Siim Ruul ja SpeakSmarti argumenteerimiskoolitaja Anna Karolin. Kõnelejad esitasid vastavalt poolt- ning vastuargumente neile määratud pooltel, nad ei esindanud enda isiklikke seisukohti. 

Väitlejad nõustusid, et rääkima ei peaks mitte ainult kulleritest-taksojuhtidest, vaid teenindussektori keelenõuetest üldiselt. Siim Ruul jaatavalt poolelt tõi välja, et juba praegu on elus üldiselt aina raskem hakkama saada ainult eesti keelega: eestikeelset teadust tehakse vähem, endale sobivat emakeelset meelelahutust on keerulisem leida jne. Mida vähem teenuseid on eesti keeles kättesaadavad, seda rohkem toimub ka keelest irdumine. Samas kaob ka töötajatel endil ilma teenindussektori keelenõueteta igasugune motivatsioon keelt õppida ning ühiskonda tekib juurde aina rohkem eesti keelt mittekõnelevaid inimesi – seda on tuvastanud juba ka statisikaamet.

Teiseks tekitab Ruuli sõnul keelenõuete valikuline kontrollimine ja rakendamine ebaausa konkurentsiolukorra majanduses, kuna enamikule tööandjatele kehtivad keelenõuded endist viisi edasi. Seetõttu on neil väiksem hulk inimesi, kelle seast töötajaid leida ja teenus on kliendile ilmselt kallim.

Anna Karolin väitis eitavalt poolelt, et kuigi keele ja kultuuri säilimine on väga oluline, ei ela me isoleeritud maailmas ning mõistlik oleks kasutada ära kõiki inimesi vastavalt nende oskustele. Eesti keelt kõnelevaid inimesi tuleks hoida tähtsamateks ja rohkem keeleoskust nõudvateks ametikohtadeks, kus keelekasutus nõuab viisakusväljenditest enamat. Samas on Karolini sõnul välismaalastel niikuinii motivatsioon eesti keelt õppida, sest Eesti on tugevalt rahvuslik riik ning teenindussektori töökoht ongi hea viis keeleoskuse harjutamiseks. 

Podcasti viimaseks kolmandikuks oli juba pärast eriolukorra kehtestamist salvestatud lisavestlus, kus arutleti nüüd juba mitteväitluslikus vormis selle üle, kas kriis on väitluse ühte või teist poolt sisuliselt muutnud.

Nõustuti, et Covid-19 kriisi tõttu on töötute hulk massiliselt kasvanud ning et nüüd oleks varasemaga võrreldes leida eesti keelt kõnelevaid kullereid. Anna Karolin leidis, et tõenäoliselt oleks selline lahendus mõistlik vaid lühiperspektiivis. Pikaajaliselt võib Eestis taas tekkida tööjõupuudus. Siis taastuks ka vajadus täita rohkem oskusi nõudvad töökohad keeleoskajatega. Kui aga peale kriisi peakski välismaalasi vähemaks jääma, väheneb tõenäoliselt ka selle probleemi tähtsus. Nõudlus välistööjõu järele ilmselt ei kao.

Siim Ruul lisas, et juba praegu on aina rohkemates Euroopa riikides tuvastatav varasemast suurem protektsionism. Eriti kriisiolukorras on tõenäoline, et enda rahvust ja kultuuri enam prioritiseerimaning see võib avalduda ka välismaalasi ja keelenõudeid puudutavates seadustes. Mõlemad väitlejad nõustusid, et taoline olukord võib kergesti muutuda ka mõneti ohtlikuks, kuna emotsioonidele rajanev politiseeritus ei arvesta tihti ühiskonna reaalsete huvidega.