Siim Ruul

FOTO: Erakogu

Kvaliteetse väitluse eelduseks on kolm faktorit: selge ja täpne fookus, millest mõlemad pooled lähtuvad, argumenteeritud seisukohad ning viimaseks oponenti austav suhtlus. Tänases väitluses jäi kahjuks vajaka kõigist kolmest, kirjutab Eesti Väitlusseltsi kohtunik Siim Ruul olümpiakomitee presidendikandaatide väitlusest.

Alustame tänase väitluse teemast – mõlema väitleja lähteülesandeks oli vastata küsimusele: «Kas Team Estonia tagab Eestis spordile pikaajalise arengu?». Väitluse edukaks läbiviimiseks peaks mõlemad pooled kokku leppima, mille üle väitlus käib ning mida tähendab pikaajaline areng. Kas räägime, kuidas oleks kõige efektiivsem ehitada üles tippspordi tugisüsteeme? Kas arutleme selle üle, kuidas leida tulevasi tippsportlasi kõigist Eestimaa nurkadest? Või hoopiski on väitluse fookuses see, kuidas kasutada kõige efektiivsemalt EOK eelarvet noorsportlaste arenguks?

Kõige lihtsam viis ühise väitlusmaa leidmiseks oleks oma ideed selgelt raamistada ja neid võrrelda alternatiivsete stsenaariumitega. Kahjuks tuli nimetatud võrdlust väitlusest tikutulega otsida. Segaseks jäi, kas Team Estonia projekti ja sellest tulenevaid kasusid peaks kõrvutama piirkondlike spordiakadeemiate mudeliga, nagu proovis väitlust üles ehitada Jaanus Kriisk, või peaks seda hoopis vaatlema palju kitsamalt tippspordi arendamise võtmes, nagu üritas teemat avada Urmas Sõõrumaa. Nõnda on väga raske hinnata ka väitluse kulgu, sest kuigi kasutatakse samu sõnu ja justkui räägitakse samast teemast, vaadeldakse sisuliselt erinevaid küsimusi oponendi materjaliga võrdlemata.

Kui väitlus käib sellest, kas Eesti tippsport ja hiljem ka kogu spordimaastik võiks Team Estonia projektist võita, siis on õigus Urmas Sõõrumaal – Team Estonia tagab tippsportlastele paremad tingimused ja suurema kindluse tuleviku osas.

Kui väitlus käib sellest, kas Eesti tippsport ja hiljem ka kogu spordimaastik võiks Team Estonia projektist võita, siis on õigus Urmas Sõõrumaal – Team Estonia tagab tippsportlastele paremad tingimused ja suurema kindluse tuleviku osas. Sellega Jaanus Kriisk ka ei vastandu. Kui aga väitluse fookuses on küsimus, kas Team Estonia projekti tõttu jäävad tegemata mõned muud Eesti sporti arendavad ettevõtmised (nt piirkondlikud spordiakadeemiad), on end jällegi paremini põhjendanud Jaanus Kriisk. Samal ajal jääb ikkagi segaseks, kas need kaks ettevõtmist on üldse võrreldavad või saaksid ka paralleelselt toimida.

Teine probleem oli käesolevas väitluses argumentide kvaliteet. Oma avakõnes kirjeldab Urmas Sõõrumaa pikalt Team Estonia projekti olemust, kuid selle planeeritud kasud on vaid deklaratiivsel väite tasandil: «Team Estonia kogetu on hiljem kättesaadav kogu spordisüsteemile», «spordimaastik täieneb tipptreeneritega», «loodav tugisüsteem on kasutatav kõigi jaoks», «Team Estonia on vajalik pikaajalises plaanis».

Kahjuks ei selgita väitleja oma mõtteid ja loogikat, ei kasuta väidete kinnitamiseks tõestust ega tõmba selgeid järeldusi teema kontekstis. Nii on väga raske sisuliselt väidelda! Jaanus Kriisk on küll oma argumente (treenerite vajalikkusest ning piirkondlikust arengust) paremini lahti seletanud ja tõestanud, kuid eelnevalt kirjeldatud probleem väitluse fookuse puudumisest tekitab paratamatult küsimuse, kas need argumendid on üldse relevantsed.

Kas Team Estonia võtab siis ära raha treeneritelt ja ei võimalda luua piirkondlike akadeemiate süsteemi – või on need hoopis teised teemad. Mõlema väitleja kiituseks peab siiski ütlema, et oma järgnevates sõnavõttudes suudetakse ideid paremini selgitada, tõestada ja oponendi mõtetele vastandada, kuigi tervikpilti Team Estonia võimalikust rollist Eesti spordi arengusse endiselt ei kujune.

Kui aga väitluse fookuses on küsimus, kas Team Estonia projekti tõttu jäävad tegemata mõned muud Eesti sporti arendavad ettevõtmised (nt piirkondlikud spordiakadeemiad), on end jällegi paremini põhjendanud Jaanus Kriisk.

Kolmandaks tahaksin tähelepanu juhtida aspektidele, mis ei tee kummalegi väitlejale au! Väites, et Jaanus Kriisk «pole elus juhtinud ühtki spordiorganisatsiooni», kasutab Urmas Sõõrumaa klassikalist demagoogiavõtet argumentum ad hominem, rünnates oma oponendi isikut, mitte argumente. Sarnaselt ei ole antud väitluse kontekstis oluline, kas Urmas Sõõrumaa on EOK presidendiks kandideerides lubanud arendada piirkondlike spordiakadeemiaid või mitte – väitlus käib selle üle, kas Team Estonia suudab tagada Eesti spordi jätkusuutlikkuse.

Mida selgem on väitluse fookus, mida täpsemad ja paremini tõestatud on argumendid ning mida rohkem keskendub väitlus ideedele, mitte väitlejatele, seda parema arutelu me saame. Käesolev väitlus jääb aga kõigest eelnevast tulenevalt 0:0 viiki, kus mõlemale poolele on näidata mitut kollast kaarti.