FOTO: Erakogu

Väitluse edukaks pidamiseks ja selle hindamiseks on vaja, et enne väitlust või väitluse jooksul seda raamistades lepitaks kokku, millest täpselt see väitlus käib. Antud juhul on kahjuks kohasem kõnekäänd aiast ja aiaaugust, kirjutab Eesti Väitlusseltsi kohtunik Martin Küüsmaa enda kommentaaris Helir-Valdor Seederi (Isamaa) ja Kaja Kallase (Reformierakond) vahelisele väitlusele teemal «Kas II sambaga liituja saab vähem pensioni?»

Helir-Valdor Seeder räägib oma mõttekäikude juures tänasest majandus- ja seadusandlikust keskkonnast, samas kui Kaja Kallas analüüsib probleeme kaugema tuleviku võtmes. Kumbki väitleja ei põhjenda, miks nende valitud lähenemine on kohasem seatud teemasõnastuse juures.

Seeder näitab oma sõnavõttudes ära, kuidas II sambaga liitunutel on I sambas vähem raha, kuidas I sammas on siiani kiiremini kasvanud ja kuidas II samba väljamaksete fikseeritus koosmõjus eelmiste põhjustega annab täna või lähitulevikus pensionile minejatele hiljemalt 15 aastat pärast pensionile jäämist väiksema pensioni.

Kallas näitab edukalt, kuidas pensionile mineku hetkel on ka täna II sambaga liitujate pension suurem, kuidas vananeva rahvastikuga riigis võib II samba tootlus olla kõrgemate pensionite saavutamiseks ikkagi 30 protsenti madalam kui SKT kasvumäär ja kuidas Euroopaga konvergeeruv Eesti majandus muudab minevikuandmete tulevikueelduste võtmiseks valeks. Viimased kaks mõtet tulid välja küll alles teises sõnavõtus, millele oponent enam vastata ei saanud.

Põhjus, miks nii lugejatel kui kohtunikul on raske väitlejate arutuskäike jälgida ja eriti neid omavahel võrrelda on see, et tihti räägitakse eri asjadest. Näiteks Seeder võrdleb väitluse esimeses osas I samba nominaalkasvu II samba reaalkasvuga, sealjuures esimest aastatootluseks teisendamata. Teineteist süüdistatakse ebatäpsustes või valeandmete esitamises, sealjuures põhjendamata, miks üks allikas on usaldusväärsem kui teine. On mugav valida endale sobiv statistika ja vastase oma vääraks tembeldada, aga väitluse võitmiseks tuleb loogiliselt põhjendades ümber lükata vastase kõige tugevamad argumendid, mitte kõige kehvemad.

Kumbki väitleja ei põhjenda, miks nende valitud lähenemine on kohasem seatud teemasõnastuse juures.

Selleks, et nii Postimehe lugejatel kui kõigil poliitikahuvilistel oleks tulevikus natuke lihtsam erinevaid väitlusi jälgida, on mul väitlejatele kolm soovitust:

  • Kui millegi üle väidelda, siis tasub jõuda ühisele arusaamisele, mille üle täpselt väideldakse. Selle väitluse näitel võiks selleks olla keskmise pensionile jääja pension aastal 2040 või siis täna pensionile jääja keskmine pension 15 aasta pärast või midagi muud, mille tõestamine mõlemale poolele mõistlik tundub.
  • Kui kasutada oma väidete näitlikustamiseks statistikat ja autoriteetide arvamusi ning need erinevad vastase omadest, siis tasub ära põhjendada, miks enda omad on paremad. Selle väitluse näitel oleks pidanud analüüsima Seederi minevikustatistika kohasust tulevikuennustuste tegemiseks ja Kallase tulevikuennustuste realistlikkust maailma majandusstatistika valguses, mitte lihtsalt ütlema, et vastase valitud numbrid on ebasobivad.
  • Tugevamate argumentidega tasub välja tulla võimalikult väitluse alguses, muidu jäävad need lõpuni välja arendamata, sest vastase ümberlüketele vastates areneb seisukoht alati edasi. Lisaks võib jääda mulje, et väitleja ise ei usu nendesse argumentidesse piisavalt. Selles väitluses oli see pigem Kallase probleem.

Seda väitlust ei võitnud kumbki väitleja. Kui võtta aluseks Helir-Valdor Seederi raamistik, kus me räägime eelkõige tänastest pensionäridest, siis on tema lähenemine paremini ära tõestatud. Kui võtta aluseks Kaja Kallase raamistik, kus eesmärk on paarikümne aasta pärast suurimate pensionite saavutamine, siis kuuluks võit talle. Paraku jätsid väitlejad raamistikus ühisosa leidmiseta lugejate otsustada, kumb eesmärk on tähtsam.